Bali IV osa - UBUD: Monkey forest and küla kuninga kremateerimine

Nagu ma viimase postituse lõpus mainisin, siis nüüd oleme omadega jõudnud linna nimega UBUD!

Kuta ja Ubudi vahemaa on tegelikult ainult umbes 40 km aga kuna see liiklus on selline nagu ta on siin, siis võtab siia jõudmine ikka natuke rohkem aega. Autojuht on ühe korra 90km tunnis kätte saanud aga see oli ka minutiks ehk. Keskmine kiirus on ehk "maanteel" 60. Siin ei olegi võimalik minu arvates tegelikult väga kiiremini sõita, sest teed on ikkagi kitsad, liiklus on tihe ja teed läbivad koguaeg väikseid külasi, seega on palju maju, lapsi ja ka loomi teeääres. See liiklus on mul mitu korda juba südame siin seisma pannud. Sellisel teel kus mina arvan, et mahub sõitma ainult 1 auto, on vahepeal kõrvuti 3 autot! Aga nad on vist kõik jumalate poolt nii kaitstud, sest see hull liiklus toimib nende jaoks. Ma ise küll siin saarel autorooli ei läheks!

Aga Ubud ise on päris armas kohake. See on kuidagi nii teistsugune Kutast. Jah, ka siin on turistide mõju linnale nähtav aga samas on siiski siin rohkem säilinud seda tõelist Bali elu. Siin on palju rahulikum, rohkem loodust ja puhtust, vähem tüütuid kaupmehi. Siin saab võtta kokandus- ja tantsutunde, siin tehakse joogat, siin ümbruses asuvad ravitsejad jne. Kui me varem oleme ööbinud ikka uhkemates hotellides, siis nüüd kutsuks meie elamist pigem külalistemaja taoliseks kohaks. Öö maksab hetkel siin 19 eurot. 

Ubud on turistide seas kindlasti väga külastatav koht just The Sacred Monkey Forest Sanctuary ehk siis ahvide mets. Selle koha missioon on luua ala vastavalt Hindu uskumusele Tri Hita Karana, mis püüab aidata inimestel olla harmoonilises suhtes tesite inimestega, keskkonnaga ja ülimate jumalatega. See mets asub suht keset Ubudi linna, meie elamisest on see ehk 400 meetri kaugusel, seega on tore üllatus hommikul välja minnes ahve ka maja ees näha. Kokku elab metsas umbes 600 ahvi (ahvide tüüp: long-tailed macaques) ning nad on jagunenud viite gruppi vastavalt nende paiknemisele metsas. Igas grupis seega umbes 100-120 ahvi.  Ka nende gruppide vahel toimub väike võimuvõitlus vahepeal. Eks igaüks kaitseb enda piirkonda. 

Nende ahvide keskmine kaal on 2,5- 8 kg ning keskmine eluiga umbes 15 aastat ja emastel isegi kuni 20 aastat. Kuna need ahvid on taimetoitlased, siis põhiline toit mis neile antakse siin on maguskartul (nämma!!), banaan, papaya lehed, mais, kurk, kookos ja teised kohalikud puuviljad. Kohapeal saavad turistid osta banaane, et ahve toita. Aga nagu ma kogesin, siis seda tuleb teha ülima ettevaatlikusega, sest kui ahvid juba kaugelt näevad, et sul kuskil banaan, siis hoia alt !! :D

Läksime ahvimetsa juba hommikul vara, sest siis pidi vähem rahvast olema ja rohkem privaatsust ahvidega. Tegelikult sai seal päris nalja ja ma jäin jällegi mega rahule. Me muidugi ostsime banaanikobara ja siis algaski lõbu. Ma natuke rumala peaga panin endale hommikul kleidi selga mis oli ilma õlapaelteta.. ja no arvake ise mis juhtus :D  

Family time

Läheb söötmiseks ..

Need emotsioonid!! 

Pildiallkirja lisamine

Ahvile hakkas mu klamber meeldima 

Peale ahvimetsa läksime mingitele radadele kõndima mis asuvad natuke linnast väljas. Raja ääres tegutses üks vana naisterahvas kes meelitas meid endaga jutule. Pakkus väikse tasu ees värsket kookosevett ja andis igasuguseid muid asju proovida. Lisan niisama vaatamiseks pilte mis ma rajal olles tegin, sest selle raja mõte oligi vist niisama loodusesse sattuda ja vaadet nautida. Ühe raja lõpus oli veel mõnus restoran kus einestasime. Söögiportsjonid on siin minu arvates suhteliselt väiksed (või on asi minus?) võinoh.. kui söögist rääkida siis kõige parem variant on üldse siin see rootsi laud, kus saad ise valida. Hetkel siin Ubudi hotellides on meil hommikusöögiks väike menüü kust saame valida 4 asja vahel (pannkook, puuviljasalat, omtlett, võileib). Aga see omlett on minu arvates näiteks ühest munast tehtud :D  Väljas süües on kõige populaarsem ikka riis erinevate lisadega. Meie oleme tavaliselt kindla peale valiku teinud ja võtnud riisi kana või juurviljadega. Marek sööb vahest ka burgereid aga ma siiski olen suutnud neid vältida. Avastasime, et siin ikka toidupoode ka (Siiamaani olen linnas näinud ühte toidupoodi, söögikoht on aga iga teine maja) ja sealt oleme vee ja puuvilju ostnud. Ma leidsin poest oma vana lemmiku pomelo (öelge mulle, et eestis ka neid ikka saada on !! ) ja olen neid iga õhtu endale ostnud. Üksi terve nahka panna pole mingi probleem :)

Armas ja omamoodi vanatädike kes mulle värsket kookost purustab. Aga no eks nad kõik tegelikult raha peal väljas, ära tuleb ju kuidagi elada.

Tädikese "putka" teeääres

Villa keset riisipõldu

Miks meil eestis sellist ei kasva??

Mini-tempel teeääres

Ma olen vist maininud, et Bali rahvas on sügavalt usklik rahvas. Minu arvates teeb see neid nii eriliseks ja seda on muljetavaldav vaadata. Kui ma varasemas postituses kirjutasin, et nad teevad iga hommik jumalale kingituse/ohverduse selle väikse lilledega kaunistatud punutise näol, siis nüüd olen selgeks saanud, et seda tehakse lausa 3 korda päevas- hommikul, lõunal ja õhtul. Iga kord pannakse uus välja ja vana visatakse ära! (vahepeal küll suvaliselt kuskile teeäärde aga see ei paista neid häirivat) Ja see rituaal on nagu neil igapäevane protsess, mis on nende jaoks nii elementaarne. Näiteks naised kes müüvad turu peal oma kaupa istuvad vabal ajal oma putkade ees ja valmistavad neid punutuid aluseid (need valmistatakse kookosepalmi lehtedest). Või siis lõikavad lilleõisi valmis. Või siis sõidad mööda tänavat ja näed kuidas nad neid valmis aluseid asetavad tänavatele, ise samal ajal "pühavett" peale pritsides või palvet lugedes, Seda on lihtsalt nii põnev vaadata! Või siis näiteks need mini-templid. Neid on igalpool! Ma olen kindel, et igas elapidamise õues on selline koht olemas. Tavaliselt need templi kujud on ka kuidagi ära kaunistatud ja sinna nad asetavad ka neid punutuid aluseid, ning panevaid viirukeid põlema. 

Kui aga usu teemast edasi rääkida, siis meie ööbimiskoht pakkus välja, et väikse raha eest on meil võimalik sõita umbes 35 minuti kaugusel asuvasse külasse ja vaadata küla kuninga kremateerimis tseremooniat. Alguses olime natuke segaduses.. mismõttes me saame vaatama minna kuidas küla surnud kuningas põletatakse aga mõtlesime, et kui tihti ikka sellist võimalust pakutakse ja võtsime pakkumise vastu. Kohale viis meid sinna hotelli autojuht (22 aastane kohalik Wayan, kes on nüüdseks meie autojuht siin kandis olnud juba mitu päeva aga temast kirjutan kunagi hiljem) kes liikus meiega kaasas ja vastas kõikidele minu sajale küsimusele. Tseremoonia pidi algama kell 10 hommikul aga ooiiiii kuidas see venis... Ühesõnaga asi sai alguse hoopis 1 ajal. Alguses sinna külla jõudes olime ikka suht šokis, et kuidas me ikka lähme nüüd valgete turistidena mingi kuninga põletamist vaatama ning tundus, et kõik vaatasid ka meid natuke imelikult. Aga mingi aeg hiljem nägime juba veel valgeid inimesi (kokku oli välismaalasi ehk 10-15 inimest), niiet võtsime natuke vabamalt. Aga jah, see ootamine oli nii väsitav. Mitte ainult meie jaoks aga kõik ju ootasid. Päev lõppes sellega, et me ei olnudki seal lõpuni ja ei näinud kuidas see kogu põletamis protsess välja nägi aga sain ikka pilte teha, et teile aimu anda mis see endast kujutas. Kui me õigesti aru saime siis sellise tseremoonia korraldamine maksab umbes 6000-10 000 eurot. 

Tseremooniaks oli palju vaeva nähtud ettevalmistustega. Selles käsitsi valmistatud templis oli kuninga laip (selles korrusel kus vihmavarjud on)

Templi kaunistused lähedal. Ja nüüd vaadake templit uuesti... päris hea kätetöö!!

Mingi turist poseerimas laibaveoki ees :D

Kella 1 ajal hakkas siis tseremoonia pihta, mis sisaldas endast rongkäiku kus kohalikud mängisid muusikat ja tassisid neid kujusi. Kui rongkäik jõudis sihtkohta siis kuninga keha võeti templist alla ja pandi selle pulli sisse. Hiljem pandi see pull koos kuningaga põlema ning siis pidavat kuninga hing vabanema. (aga nagu ma mainisin siis me põletamist ei jõudnud oodata)

Kohalikud rongkäigul pidulikult transportimas templeid

Küla vanem ehk preester

Preester lugemas mingit palvet. See nägi minu arvates natuke koomiline välja, sain selle ka videole

Tagasi koju sõites jäi meile teepeale ka üks kosk. Kokkuvõttes jäin päevaga taaskord rahule. Mulle just meeldib näha midagi sellist mida eestis vaevalt näeks ja tutvuda teiste kultuuriga.

Mina ja mu peikad seal taustal :D

Jõe ääres tublid töönaised

Te nüüd vist teate, et pean jälle lõpetama ja magama minema. Ma olen natuke oma blogiga maas aga no andesate ju- patt oleks päeval istuda hotellis ja blogida :)

kalli-kalli!