APELSINID

Apelsinide korjamine

Alates 25 oktoober –

Hei, hei!

Nüüd siis postitus minu uuest töökogemusest siin mandril. Ehk siis apelsinide korjamisest.

Selle töö saime läbi interneti (jällegi gumtree.com.au). Töökuulutus oli alles üles pandud ja reageerisime kiirelt.

Jõudsime linna nimega Barham ja otsisime enda hotelli üles. Hotellituba maksab 140 daala nädalas ehk siis 70 daala näkku. Hotellitoad asuvad pubi peal (nagu enamus hotellid maakohtades). Ma arvan, et see on pigem positiivne- rahvast liigub rohkem ja ehk leiab tutvusi. Nädala alguses on pubis vaiksem aga nädala lõpus ikka rahvast päris palju. Enamus muidugi vanamehed. Need istuvad siin iga õhtu... huvitav elu ikka küll.

Aa ja jutt/lärm kostab pubist ikka mega hästi tuppa. Istusin õhtul oma toas ja järsku hakkan mõtlema, et kust selline lärm tuleb.. Mõtlesin, et rahvas väljas ja hiilin vaikselt rõdu peale uudistama.. tüng. rõdu peal olles oli selline vaikus nagu linn oleks välja surnud. Siis taipasin ära, et rahvas all pubis. 

Ise ma pubisse õhtuti veel uudistama ei ole läinud. Kõva seltskonna hing ikka olen küll onjuuu :D

Õhtusöök :)

Aga nüüd tööst...

Apelsini farm asub 1 km kaugusel. Esimene päev läksime farmeriga ja tingimuste tutvuma.

Apelsine tuleb korjata binnidesse ehk siis kastidesse. Kast on päääris suur ja ühe kasti eest makstakse 28 daala (miinus maksud).

Farmer ütles, et ülikiired korjajad teevad kasti tunnis (see oleks väga hea raha!!!)

Hahhaa.. aga no, meie nüüd küll kohe ülikiired korjajad ei ole.

Esimesel tööpäeval tuli üks kast täis kahe tunniga. Seega 14 daala tunnis. See on austraalia kohta pigem vähe aga noh, üleelatav.

Kanname rihmadega kinnitatud korjamiskotte kuhu korjame apelsinid sisse. Seljale andis see juba esimesel päeval tunda ja annab siiamaani. Aga eks inimene harjub kõigega.. eks ma vanana üritan meenutada miks ma küll nii küürakas olen :)

Tänaseks olen töötanud 5 päeva ja nüüd tuleb üks kast täis 1 tunniga ja 15 minutiga. See on juba natuke juba parem ja olen tegelikult enda üle päris uhke. Tunnitasu tuleb ehk 23 daala umbes? 

Kaks esimest päeva korjasin koos oma reisipartneri Sarahga. Aga nüüd on ta läinud parematele jahimaadele... Ta läks lambaid karjatama ühte farmi. See farm asub siin 80 km kaugusel. Pole tegelt üldse kaugel.. aga ega me vist väga sõbrustama ka ei jää. Aga vb ikka kohtub veel.

Lisaks on siis kaks sakslast (tüdruk ja poiss).. nemad on 3 päeva tööl olnud ja minust natuke aeglasemad. Aga kuna siis traktorite nappus vahepeal siis olen pidanud nendega koos korjama 2 päeva.

A nüüd viimased päevad olen üksi saanud korjata. See meeldib mulle rohkem- teen oma kastid täis ära ja saan minema. Teen tavaliselt kolm kasti. Võibolla kui mingi päev mööduks ilma mökutamiseta, siis teeksin isegi neli kasti, sest aega iseenesest on. Aga olen piirdunud kolmega, sest olen tahtnud raamatukokku jõuda ja blogi teie jaoks kirjutada. :)

Üksi korjamine tähendab ka seda, et lähen farmi juurest ka ise traktoriga apesinipuude juurde. Tuleb välja küll sõitmine. (no siis tegelt ei tule kui ühest apelsinipuude reast tuleb teisse keerata. hahaha, sõitsin jummala võssa ja kutsusin mingi mehe appi. Aga no worries, nagu nad ütlevad)

Mis mulle selle töö juures ei meeldi?

            - Farmer ja organiseerimatus. Farmer on muidu tore mees aga vihaseks ajab see, et meie aeg on tema jaoks tühine. Kui on kokku lepitud, et võtab meid peale 8.30 siis tema jõuab hotelli ette kas 8.45 või isegi 9 läbi... marru ajab. No ja kui jõuame farmi, siis hakatakse alles meile traktorit ja kaste valmis panema. Veel 30 min ootamist. Aga selle eest meile ei maksta ju.

            - Valu. Valu annab tunda seljas ja lisaks puude peenikesed ja teravad oksad (kohati nagu isegi okkad) kriibivad jubedalt kätt. Vahepeal tahaks valust karjatada aga mis sellest kasu. Tuleb edasi rahmeldada. Parema käe ranne valutab ka MEGALT! See on sellest, et apelsine tuleb oksa küljest eemaldada keerates (twist). No ja kui sa teed seda kuradi twisti terve päev siis jah.. paratamatus.

            - Palk. No palga üle ju saab alati nuriseda :)

Oki, juttu palju ja nagunii see tegelt nii huvitav ei ole lugeda :)

Lisan nüüd pilte ka.

Niimoodi nad siis kasvavadki :)

Esimene päev kasutasime redelit, et ka kõrgemal kasvavad apelsinid kätte saada. Aga eks see võtab lisaaega ja suhteliselt ohtlik ka. Peale esimest päeva me enam neid ei kasutanud. Farmer muidugi ei tea seda :) 

Nämma!

Hommikune kogunemiskoht ... ja ka passimise koht..

Päris minu korjatud :) Ühe kasti eest saame 28 dollarit.

Sellisega sõitsin üks päev

Tegin endast pilti, et näidata siis kuidas kott ripub. Käe ümber on mul sokid pandud, et kriimustusi vähendada. Pikkade varukatega ei kannata olla, liiga palav :)

See traktor mulle juba meeldib. Sõidab hästi ;)

Üritan siis teid kursis hoida mis minuga edasi toimuma hakkab. Hetkel ei ole õrna aimugi... kas jään siia mingiks ajaks või liigun edasi. Mingid mõtted on aga nendest juba hiljem.

Suured, suured kallid teile. Ja aitäh kõigile kes toeks on !

New South Walesi tripp 14.10 - 24.10. 2013

New South Walesi tripp

Sydney  –  Broken Hill  – Barham

Tere kallid lähedased!

Otsustasin, et tahan natuke rohkem Austraaliat näha ja panin Austraalia osta-müü-vaheta portaali (gumtree.com.au) üles kuulutuse, et otsin reisikaaslast.

Kuulutuse sisu oli umbes selline: Otsin reisikaaslast. Reisi eesmärk on näha imelist Austraaliat ja leida koos farmi-töö. Kindlat sihtpunkti ei ole, olen avatud igasugustele pakkumistele.

Kuulutus oli üleval 1 ööpäev ja umbes-täpselt 6 inimest võtsid minuga ühendust. Enim pakkus huvi ühe saksa tüdruku ettepanek ja ühe prantsuse poisi. Sain tüdrukuga järgmine päev kokku (pühapäev) ja juba esmaspäeva hommik alustasime enda reisi. Poisiga kokku ei saanud, kuigi võibolla oleks temaga toredam olnud. Aga seda ma ei saagi teada ja sellel pole enam tähtsust :)

Saksa tüdruk, Sarah, soovis trippida New South Walesi osariigis. Samas osariigis olen koguaeg olnud (Moree ja Sydney asuvad selles) aga kuna osariigid on siin suured, siis mõtlesin, et näha on ikkagi palju.

Hakkasin esmaspäeva hommikul asju pakkima ja Sarah tuli mulle järgi.Ta ostis endale just eelmine nädal auto (vanem mudel Toyota 4runner). Panime kõik minu asjad autosse ja läksime rongijaama, et minna kesklinnast läbi rongiga. Kesklinnas läksin Tõnise juurde ja jätsin temaga hüvasti. Muidugi oli see kõik meie mõlema jaoks väga kurb aga tundsin sel hetkel, et nii on parem. Eks ole näha mis saab edasi.

1. päev: Alustasime Sydneys sõitu suunaga Blue Mountains (sinimäed) poole. See asub Sydneyst 1h sõidu kaugusel. Kuna Austraalias läheb ka suvel suhteliselt vara pimedaks, siis mägedes esimene päev ringi vaadata ei jõudnud. Leidsime tasuta telkimiskoha mägede vahelises orus. Istusime lõkke ümber koos 2 sakslase ja 2 iirlasega. Kõik olid umbes meie vanused ja oli selline niisama jutustamise õhtu.

Õhtuks tegime pastat tomatikastmega. Söögi tegemiseks kasutame seda:

Söögi valmistamine

2 päev: Ärkasime suhteliselt vara. Öö oli mega külm! Mina magasin telgis ja Sarah magas swag telgis. Kuuldavasti ongi sinimägedes alati öösiti väga külm. Nojah.. mis seal ikka..

Hommikusööki läksime sööma Blackheathi lookouti (lookout tähendab platvormi kust avaneb ilus vaade).

Hommikusöök

Siis võtsime ette 2 tunnise „jalutuskäigu“ mägede vahel. Selle jalutuskäigu ajal jõudsimegi Wenthworthi joani, seega oli see seda väärt. See oli megailus! Veenduge ise:

Kellegi saba rippus üle ääre 

Rada joani

mõnussss...

Juga nr 2

Sõrmesuurused ritsikas kes teevad mega lärmakat häält! Ja neid on siin jube palju...

Meie ja juga taustal..

Õhtul sõitsime samas kohta kus veetsime eelmise öö. Tegime õhtusöögiks pannkooke moosiga. Kuna eelmine öö oli nii külm, siis seekord mõtlesime, et oleme kavalad ja magasime autos. Autos on tagumised istmed all ja ruumi magamiseks küllaga. Kõik meie kotid ja kodinad panime ööseks telki. Öö oli ikkagi jahe aga tunduvalt talutavam!

3. päev: Alustasime hommikul sõitu Jenolen koobaste poole. Ka need asuvad sinimägedes aga kuna sinimäed hõlmavad väga suurt ala, siis sõit kestis sinna umbes ehk 2 tundi.

Koobastesse sisse saab ainult giidiga ja sissepääs oli 24 daala nägu. Talutav aga mitte ka odav. Tegelikult oli koopad mega ilusad ja usun, et pilet oli seda väärt:

Koobaste juures väljas..

Maaliline vaade

Koopad seest. Kuna oli pime, siis pildid kehva kvaliteediga.

Hakkasin sisalikke pildistama..

Väike karastav suplus

KÜLM!!

Peale koopaid jalutasime lähiümbruses ringi ja seal samas oli üks imeilus järv/jõgi! Teepeal kohtasin ka palju sisalikke (esmakordselt Austraalias). Tegime ka väikse supluse! Vesi oli jäiselt külm :) .. niiet, korra vette ja ruttu välja!

Öö veetsime Kanangra-Boyd rahvuspargis, mis kuulub ka sinimägede alla. Seal ööbisid veel 3 USA tüdrukut. Rääkisime nendega natuke juttu ja läksime autosse magama ära.

PILDID

4. päev: Läksime tagasi Blackheati, mis on asula sinimägede lähedal. Kuna me ei teadnud täpselt kuhu edasi minna ja mida teha siis läksime raamatukokku ja hakkasime planeerima. Uurisime erinevaid rahvusparke ja panime mingi kondikava kokku. Samal ajal kui raamatukogus olime panime avalikus pesumajas enda pesu pesema. See maksis 5 daala. Raamatukogus internet oli tasuta. Kuna raamatukogus läks päris mitmeid tunde, siis jäime tasuta telkimiskoha otsimisega hilja peale. Sõitsime lihsalt kuskile jõe äärde ja panime telgi püsti. Ise magasime ikka autos taaskord. Hommikul ärgates saime aru, et oleme suht karjamaal aga polnud hullu jällegi. Pakkisime asjad kokku ja alustasime reisi edasi...

Nagu mustlased

5. päev: Alustasime sõitu sinimägedest Dubbo poole. Täpselt järgmine päev kuulsime uudistes, et sinimäed põlevad. Õnneks saime täpselt õigel ajal tulema. 10 aastat pole juba tulekahju seal olnud.
Olen Dubbo linnas ka varem käinud (Dubbo loomaaias, blogis olen sellest juttu teinud). Dubbos käisime kasutatud riiete poes ja ostsin endale mingi sooja pusa. Kuna cottoni tööjuures riided suht kulusid ja arvasin, et Sydneys neid enam ei vaja, siis olin enamus oma soojad asjad ära visanud. Suvi hakkas ikkagi siin ju... aga tuleb välja, et oleks pidanud miskit alles hoidma. Igatahes, sain odavalt ühe sooja pusa endale.

Sõitsime Warrumbungle rahvusparki ja mõtlesime, et võtame ühe 40 min. raja ette, et tutvuda pargiga. Rada oli suht igav tegelikult...  Selle aasta jaanuaris toimus rahvuspargis suur põleng ja enamus pargist hävines. Aga samas oligi huvitav näha milline näeb välja põlengu läbielanud rahvuspark.

Tulekahjus hävinenud rahvuspark. Need rohelised lehed on kasvanud kõrbenud puude ümbes uuesti. 

Kui me mööda seda igavat rada kõndisime siis jõudsime ristteele ja üks näitas suunda mägede poole. Sarah arvas muidugi, et see on see 3 tunnine jalutuskäik milles rääkis meile enne üks vanapaar.  Nojah, ega me siis nõrgemad olla ei saa- teeme ka selle „jalutuskäigu“ ära. Aga see kujunes välja valeks mõtteks :) Kuna olime arvestanud ainult 40 min rajaga siis meil joogivett kaasas ei olnud ja väljas oli megapalav. Põhimõtteliselt viis see mägede suund meid rahvuspargi kõige kõrgema mäe tippu ! ! Ma olin tegelikult päris pahur ja ahastuses. Me ju lootsime mõlemad, et see ei vii tippu vaid kuskilt hakkab allapoole tagasi minema! Aga ei, tippu välja ja siis SAMAT teed mööda tagasi alla! hahhaaa.....  Tippu jõudmiseks pidime ikka ehtsad mägironijad olema. Ma arvan tegelt, et see rada polnudki tavalisele inimestele mõeldud, sest see oli kohati ikka päris ohtlik. Öö veetsime samas rahvuspargis ja lisaks oli seal tasuta soe dušš! Jei.

Mägironijad 

Sarah oli väääääga aeglane. Uskumatu :D alla tuli nagu väike beebi :)

"Õnnelikult" tipus

Ronisime selle mäe tippu

6. päev: Alustasime hommikul edasi sõitu ja põhimõtteliselt möödus meie sõit outbackis ehk tühermaal. See meenutas peaaegu kõrbe aga päris ainult liiv ka ei olnud. Oli ikka kõrbetaimi ka ja kohati oli pinnas punane mitte kollane. Peaaegu terve päev kulus sõitmisele, sest mingit vaatamisväärsusi teepeale ei jäänud. Jäime suhteliselt teeäärsesse puhkealasse ööseks. Öö oli väga soe!

Oleme sõitnud kokku 1420 km !

Õhtusöögi valmistamine

Selles peatuspaigas oli SUPER SUPER palju väikseid kärbseid. ja ma ei tea mis värk on aga nad tahtsid koguaeg silma lennata. Sarah arvas, et sellepärast, et nad tahavad niiskust ja vedelikku.
Ma ise ei oska öelda.. pean uurima :)

7. päev: Jõudsime lõunal Broken Hilli! Mulle see linn (tegelikult ei saa nende kohtade kohta päris linn öelda.. aga noh, selline maakate linn) täitsa meeldis. Kõik vajalik peaks siin olemas olema ja kliima oli ka mõnusalt soe. See asula asub suhteliselt New South Walesi ja Lõuna-Austraalia osariigi piiri peal. Broken Hill on tuntud selle poolest, et see on kaevanuslinn. Kaevandust on tehtud seal juba ammu-ammu ja tehakse siiamaani. Seal kaevandatakse hõbedat, pliid ja tsinki.

Käisime infokeskuses ja meile soovitati minna vaatama päikeseloojangut vaatama „Living Desertisse“ . Usun, et see koht on Broken Hillsis kõige tähtsam vaatamisväärsus.

Vana kaevandus, mille tipus on nüüd restoran ja mälestussammas kõikidele kes on kaevandades surma saanud

Broken Hill 

Õhtul otsustasime minna kohalikku pubisse, et natuke ka seltsielu elada. Kuna oli pühapäeva õhtu siis oli ainult üks pubi lahti. Läksime sisse ja meile avanes päris üllatav vaatepilt: kõik mehed oli riided nagu naised (kleidid, sukad, kontsad, parukad) ja naised olid riides nagu mehes. Oli tunne nagu oleksime sattunud gey-baari aga tuli välja, et oli ühe mehe sünnipäev ja see oli nagu stiilipidu. Astusime ligi ja tegime tutvusi. Pubi suleti kell 10 õhtul ja läksime edasi sünnipäevalapse hostelisse. Ta on selle koha omanik. Istusime seal paar tundi ja autosse magama minnes olid nad väga üllatunud, et magame autos. Üks poiss pakkus, et saaksime tema pool ööbida. Tal on suur maja ja pere kolis just välja. Maja on müügis praegu. Ostaks ära küll :) Saime üle pika aja voodis magada ja hommikul dušši all käia.

8. päev:  Hommikul tegime pannkooke ja läksime päeval linnapeale raamatukokku. Aaa... saime seal majas, kus ööbisime, pesu ka pesta!

Varaõhtul sõitsime linnast 20 km välja, et näha ühte kõrbeasulat. See pidavat kuulus olema sellepoolest, et seal kohas filmitakse vana aja filme ...

Öö veetsime kuskile jõe ääres.

Tasane tühermaa

Oleme sõitnud 2000 km !

9. päev: Jõudsime Kinchega Rahvusparki. See rahvuspark oli huvitav ainult sellepoolest, et see kulges mööda jõge ja see jõgi oli päris lahe. Selline roheline ja puud kasvasid jões.

Rahvuspargis ringi sõites tundsime järsku imelikku lõhna. Sarah peatas auto ja tegi kapoti lahti. Tuli palju tossu jne... aga saime tänu telefoniteel juhendamisele asjad korda ja sõit jätkus 20 min pärast. Oli tegelikult üsna mures... Jäime lähimas asulas seisma ja küsisime kahe töömehe käest kus on lähim mehaanik. Nad vaatasid auto ise üle ja tegid asja korda. Vähemalt ajutiselt on korras.

Jätkasime sõitu Mungo Rahvuspargi suunas. Seda rahvusparki ootasin ma kõige rohkem !! Pilte vaadates tundub ju väga super koht. Sinna sõites vedas auto taaskord alt. Lihtsalt jäi seisma. Kell oli juba palju ja olime pärapõrgus ilma levita. Muidugi oli veelkord mures! Istusime mingi 25 min mõeldes mis saab.. ja siis Sarah märkas, et kapoti alt on üks juhe lahti. Ühendasime selle ja auto jälle käivitus. hahahaaa..... Juhe tuli lahti vist sellepärast, et see tee rahvusparki oli J U B E ! ! ! !

Jõudsime hilja kohale ja läksime magama ära, et hommikul siis Mungo RP ringi vaadata.

Öö oli jube tuuline ja kuna telki oli maa külge väga raske kinnitada siis tulid vaijad öösel välja. Kuna mul oli külm ka siis kobisin autosse magama. Seal oli enam-vähem.

Vana lambavilla pügamishoone, kus keegi puhkamas

lambavilla pügamise aparaadid

hahaaa............................

Meie väga muhedad abilised

Känguru

10. päev: Hakkasime siis uudistama Mungo Rahvusparki. Hommikul saime käia ka sooja dušši all. Ilm oli jube kehva.. kuna asusime kõrbes siis lootsin, et on selline ikka soe ja palav ja päikeseline. Aga kahjuks oli mega tuuline, pilvine ja jahe. Kõige tähtsam vaatamisväärsus selles pargis on „Walls of China“ aga tuli välja, et päris lähedale saab ainult nädalavahetuseti koos giidiga. Pidime vaatama neid liivaseinu platvormilt. Olin väga pettunud!

Alustasime sõitu linna poole nimega Mildura! Vot see linn mulle meeldis väga. Suuruselt umbes nagu Tartu ehk.. läksime raamatukokku ja hakkasime töökohti uurima. Jäi silma üks just-just lisatud pakkumine apelisini korjamisele. Töökoht asus 250 km kaugusel. Käisime täiendasime söögivarusi ja uudistasime natuke linnas ning asusime teele. Ööbimiskoha valisime poole teepeale puhkealas. Öö oli suhteliselt jahe!

11. päev: Jõudsime asulasse nimega Barham ja siin ongi meie töö! Ööbime kohalikus hotellis. Hotelli osa asub baari üleval ja baar teeb farmiga koostööd. Seega, siin ööbimine on vist üheks tingimuseks, et töökohta saada. Nädal öömaja maksab näkku 70 daala. See on suhteliselt okei hind. Hotelli all asub baar ja soovi korral saame nädalavahetus ka baaris tööd teha.

Apelisin korjamine algab homme. Käisime ja vaatasime selle koha jube üle ka. Peremees- ja perenaine tundusid toredad. Palk hakkab sõltuma sellest kui palju korjad. Korjame apelsine suurde-suurde kasti ja ühe kasti eest saab 28 daala. Farmer arvas, et kui me ära õpime ja väga-väga tublid oleme siis võib ühe kasti tunnis korjata, mis oleks mega hea! Aga kast on päääääris suur ja alguses me vaevalt nii tublid oleme. Baaris saaksime tunni eest 20 daala, see on ka väga hea tasu tegelt! Aga eks ma natuke kardan seda baaritööd... miks? Sest siin nende maakate inglise keel on niii raske. Ma ei saa enamus jutust aru, nad räägivad väga laisalt ja kasutavad oma slänge. Eks ole näha mis selle tööga saama hakkab ...

Vot, niipalju siis minu reisijuttu!

Ma ei tea kui isiklikuks ma tahan siin blogis minna aga tegelelikult olen üsna kurb ja tunnen ennast väga üksikuna. Sarah on tore tüdruk aga eriti me ei klapi. Ohjah, raske on...

Ta on taimetoitlane ja ajab meeste-naiste vahelist õigust taga ehk siis tahab meestega võrdväärne olla. Noh, mitte, et selles midagi nii halba oleks.. aga jah, lisaks peab ta vist ennast ka jubetargaks ja targutab palju.
Minul ei ole selle vastu midagi, et ta on taimetoitlane aga temal tundub olevat midagi selle vastu, et mina liha söön ja liiga vähe juurikaid söön. Suht kopp on ees. Eks ole näha kuidas siin tööga minema hakkab... ei garanteeri, et varsti edasi liigun. Kuhu? Pole õrna aimugi ja see teebi olukorra raskeks. Morees oli kergem, seal oli eestlasi.. seal oli Tibi! Kõik oli kuidagi nii oma ja tore. Hetkel tunnen, et olen täiesti üksi ja meel on väga nukker.

Aga küll hakkab ka mul paremini minema ja saan oma elurõõmu tagasi. Eksju.

Püüan ikkagi hakkama saada ja mitte teid muretsema panna!

Igatsen lähedasi väga !!