Ei, ma ei ole veel Balil ja see ei ole minu ülivinge reisi kirjeldus. Tahan kirja panna hoopis ühe jutu süngest sündmusest, mis on Austraalias päevakohane olnud juba umbes 10 aastat.
Mäletan juba pea 2 aastat tagasi kui Austraaliasse alles jõudnud olin, et ikka käis uudistes läbi fraas "Bali Nine" ("Bali üheksa" eesti k.) Mingipärast ei pööranud ma sellele aga suurt tähelepanu. Alles umbes 4 kuud tagasi tuli see teema uuesti jutuks Griffithis majaperenaise Rosanna ja tema tütremehega kui ma aitasin neil põllu peal tööd teha. See teema hakkas mind siis väga huvitama ja räägin ka teile.
"Bali Nine" sai endale nimeks üks üheksa liikmeline grupp Austraalia kodakondsusega inimesi, kes üritasid 8,3 kg heroiini Indoneesiast (Bali) Austraaliasse smuugeldada. Grupp koosnes kaheksast mehest ja ühest naisest, vanuses 20-30a. Vaatamata sellele, et paluti korduvalt armu (ka Austraalia pea- kui ka välisministri poolt) otsustas Indoneesia kohus karistada kurjategijaid vastavalt: 2 meest- surmanuhtlus, 6 meest- eluaegne vanigust ja naisele 20 aastat vanglat. Just nimelt kahe mehele määratud surmanuhtluse pärast oli teema väga terav.. 10 aastat toimus kohtujänt, muudkui paluti armu jne.. kuid eelmisel nädalal juhtus see mida kardeti kuid mida mina ei uskunud - surmanuhtlus viidi täide ja 2 meest lasti maha. Tänaseks on nende kehad ka juba Austraaliasse jõunud. Ülejäänud 7 viibivad endiselt Balil vanglas.
 |
| Bali Nine grupp |
Vot selline lugu. See on Austraallaste seas päris erinevaid emotsioone tekitanud. On karistuse pooldajaid, kes leiavad, et nad ise teadsid millega nad riskisid ja narkootimite müümisega nad rikuvad teiste inimeste elu. Teised jälle arvavad, et neile kahele oleks piisanud ka eluaegsest vangistusest. Pean tõdema, et ma ise nõustun viimase arvamusega. Raske on aru saada, et tänapäeva maailmas veel surmanuhtlus eksiteerib. Ja veel siinsamas Austraalia lähedal.. Samas kui maailm on täis sarimõrvareid,laste pilastajaid jne. Muide, samal päeval kui hukati need 2 meest, hukati koos nendega veel 6 narkokurjategijat (Brasiiliast, Nigeeriast ja Phillipinidelt). Ning leidsin infot, et on veel mõned inimesed hukkamise järjekorras. Tundub et Indoneesia nalja ei mõista! Kuigi tuleb välja, et surmanuhtlus ei ole alati seal eksisteerinud- see võeti uuesti kasutusele aastal 2013. Indoneesia president ise ütles, et nad tahavad sellega edasi anda sõnumi, et narkootikumidele nende riigis kohta ei ole!
Aitab nüüd sellest masendavast loos. Lähme äkki järgmise masendava loo juurde? :) Ehk siis minu töö. Hahaa.. kas olen juba maininud, et mul on väike stress sellest peal? Täna, VABAL päeval, läks asi nii kaugele, et hakkasingi pillima.. Nii tugev ma olengi. Ei, ahv ei ole mulle midagi halba enam öelnud aga see mürgine keskkond lihtsalt mõjutab mind niimoodi. See on lihtsalt vaimselt raske olla seal vastamisi naisega kes eestlasi (mind!) põlastab, kes on nii uhke ei on mulle 2 nädala jooksul 2 korda vist otsa vaadanud (kuigi seisan koguaeg tal vastas), kes iga oma liigutusega näitab välja viha. Teate, ma isegi proovisin vastu näidata - andsin talle ühe sildi natuke vihaselt ja rohkem ei suutnud seda teha. Lihtsalt ei suutnud. Ma ei suuda tema tasemele langeda. Jumal tänatud. Üritan muidugi leida ka positiivseid asju oma elus praegu. Ja kõige positiivsem on see, et mul on alla 6 nädala siin olla. Vot see on vägev! Ei möödu päeva kui ma ei mõtleks oma kallistele inimestele keda ma varsti näen. Kuidas ma olen kodus.. ärkan oma voodis (Helju voodis?!), lähen hommikul kööki ja emake juba on valmistanud midagi head.. Teate, ma sööks isegi grilljuustu saia kodus kui ema seda teeks! Sest ma usun, et see õnne tunne neutraliseerib tervisele halva toidu mõju. Ja eestis on suvi siis. Tuleb mu sünnipäev jne.. Jah, ma ei saa sinna midagi parata- ma olen suur sünnipäeva armastaja. Sellega tuli meelde üks ameerika tüdruku postitus internetis,kes imestas kui lahe kokkusattumus, et tema sünnipäev on samal päeval kui ta sündis. hahaha, milline kokkusattumus tõesti!
Muide, tegin veel tööl olles ühe tähelepaneku! Mega asjaliku ja põneva tähelepaneku! Nimelt ma juba mainisin vist eelmises postituses, et tööl vahetan 3-4h koristajaga tööd. Ehk siis leppisime kokku, et mina teen õhuga kõik masinad ülevalt alla puhtaks ja siis lükkan selle mustuse kokku. Oi see koristamine ajab mind hulluks. Ma olen õnnelik, et saan seda vahelduseks teha aga see ajab mind hulluks, sest ma hakkan perfektsust taga ajama ning see pole ju koht kus seda teha, sest paari minuti pärast hakkab sealt kust just õhuga tegin, uuesti mustaks minema. No siis ma astun jälle paar sammu tagasi, teen uuesti.. lähen edasi, siis jälle paar sammu tagasi. Ma ei kujuta ette mis teised mõtlevad kui mind vaatavad. Ma üritan nüüd edaspidi seda koristamist natuke vabamalt võtta, sest see koristaja ise (Iiri tüdruk Jenny), teeb jummala suvalt seda koristust. Aga tegelikult ei olnud see millest ma rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida, et koristades ma taipasin kui väga mulle koristamine ikka meeldib. Hakkasin siis mõtlema mis mulle veel meeldib.. mulle meeldib süüa teha! Ma ei ole üldse eriline kokk aga ma olen nii vaimustuses igasugustest ideedest ja tööl muudkui istun võimalikul hetkel netis ja uurin igasuguseid tervisetoidu teemasi ja retsepte. Lisaks meeldib mulle väga muusikat kuulata! See on lausa mu hingele vajalik. Okei, hakkasin siis mõtlema, et täiskohaga koristaja ma vist ei tahaks olla.. no vähemalt eestis mitte, ehk Soome palkade juures isegi oleks.. kokk ka minust ei saa ja muusikat ma ka ise teha ei oska. Ja siis lõi mulle pähe, et ma oleksin ideaalne koduperenaine! Haha, no see oligi minu asjalik mõte! Ma sobiks koduperenaiseks rikkale mehele, kes hindab korras kodu, maitsvaid sööke ja seda kõike tehes ma saaksin kuulata terve päev oma lemmik muusikat!
Ma loodan,et mu lugejad saavad aru, et see mõte on väikse huumoriga aga sel hetkel kui see mul koristades pähe lõi, võttis suu naerule küll. Leidsin oma elu mõtte!
Palju armastust teile ja eks kirjutan veel kui uusi "asjalikke" mõtteid tuleb!
