Bali VI osa - Healerite külastamine

Ohoo...  Kätte jõudis päev mida ma vist ootasin selle Bali reisi juures üldse kõige rohkem. Olin mulle ja Marekile broneerinud kohtumise kahe erineva inimesega- ravitseja ja lugejaga. Broneerida tuli see läbi ühe (toreda) naise Marie. Nagu nimigi ütleb, on tegemist Prantsusmaalt pärit naisega kes saatuse tahtel on sattunud elama Balile. Minu mäletamis mööda on ta siin elanud ehk 7 aastat? Ta elab siin päris jõukat elu, omades autojuhti, kokka ja 5-6 elamist, mida ta välja rendib. Läbi tema tuli asju ajada sellepärast, et ta oli meile tõlgi eest ja no üldse organiseeris selle kokkusaamise ravitsejatega. Võtsin temaga ühendust juba Austraalias mitu kuud enne reisi. Noh ma pikalt ei hakka sellest organiseerimise poolest teile rääkima aga Marek kindlasti mäletab, et ega selle naisega kerge ei olnud. Meil tekkis miljon arusaamatust nende kuude jooksul. Aga noh, mis sa tahad- naine juba 50ndates, natuke boheemlase elustiiliga ja ... imelik.
AGA kokkuvõttes kohtumised ikka toimusid. Kahjuks ei olnud nende tulemused küll sellised mis ma lootsin. Aga no kuna on elu selline nagu ma loodan?
Esimesena saime kokku Bali kõige kuulsama ravitsejaga - Cokorda Rai. Ma ei oska pakkuda kui vana see onu on aga ma pakuks, et 80 äkki ikka. Üks terve ja tugev 80 aastane siis. Kui sinna jõudsime, oli ta juba alustanud oma päeva, et ravida inimesi. Saime vaadata kuidas ta tegeles järgemööda enne meid olevate naistega. Inimesed olid tema juurde tulnud igaste probleemidega.. oli vähihaige, oli emotsinaalselt sassis inimesi, oli niisama uudistajaid (nagu Marek) ning olin mina- kes tundis, et sisemiselt pole kõik korras. Asi toimib nii: kui on sinu kord, siis lähed tema ette, tervitad teda, ütled milles sa abi vajad ning siis istud tema ette maha. Ta katsub su pead ning peale seda palub heita pikali ja ta hakkab tegema oma asja, mille läbi ta üritab leida kus on sul probleemi algpõhjus. Üks tema meetod on see, et ta mingi kuradi terava oraga torgib sulle varvaste vahele. Seal kus on valus, annab talle infot kus on probleem. Ja siis leidis ta minu valupunkti. Oi kui ta sinna vajutas... ma pole ammu sellist valu tundnud. Loomulikult hakkasin nutma nagu väike laps, ise näost punane. Ja ta vajutas veel ja veel ja veel!! Minul olevat probleem naistepiirkonnas ja hormoonidega. OK, selge. Teeks nüüd selle korda ka!? Ei. EI SAA! mismõttes ei saa?? Ei saa, sest sul on mingi blokeering peal. Midagi võitleb vastu, immuunsussüsteem on korrast ära ja ta ei saa sellest üle.
Kas saate aru? Enne mind ta kõiki ravitses ja parandas neid! Olgu, Marekit mitte, sest ta meil nii terve nii vaimselt kui hingeliselt. Aga mulle öeldakse, et ei saa ravida. Loomulikult tundsin pettumust ja kurbust.
Hiljem ma mõtlesin kumb variant on parem, kas
1) Ta oleks võinud kasvõi teeselda ja öelda, et ma jah, ma ravisin sind terveks. Vahepeal on nii ju, et see platseebo efekt aitab ka kaasa ning sa hakkadki uskuma, et oled tervem ning selleläbi saadki tervemaks
2) Ta on tõeline aus ravitseja ja ei hakka soga ajama. Kui ei saa ravida, siis nii ütlebki. See tõstis tegelikult tema autoriteeri minu silmis.

Internetist võetud pilt!

Oma murede kaebamine..

aiaiaiaiaiaiiaiaiaiaiiiiiiiiiiiiiiiiii

Oh neid emotsioone 

Jah. Niimoodi siis seekord. Muide, onu pakkus hiljem välja, et kui saaksin 2 nädalaks veel Balile jääda, siis ta saab mind ravida. Et see protsess võtaks aega vähemalt 2 nädalat. Aga kurb tõsiasi oli see, et mul oli 4 päeva jäänud Balil...

Edasi liikusime selgeltnägija/lugeja juurde. Seekord oli tegemist naisterahvaga ja kuna meil oli kellaajaliselt kokkulepitud kohtamine, siis järjekorras ei pidanud ootama. Läksin siis tema ruumi, tervitasime ja tutvusime. Tal põlesid seal mingid küünlad..ja tuba oli üldse mingeid kujukesi täis. Lugemiseks oli tal vaja nime ja sünnikuupäeva. Mäluhaige nagu ma olen..siis mäletan üksikuid asju kogu jutust. Jäi meelde see, et liha ma peaks vältima...see mõjub halvasti. A ja ta tajus ka ära, et mul mingid naisteprobleemid (lisamärkusena lisan juurde, et nüüdseks olen teada saanud mis probleemid need on- PCOS). Rääkis, et ma peaks peale Bali reisi paikseks jääma, et leian erialase töö kodust mitte väga kaugel (ma ei tea mis on tema jaoks kaugel). Lisaks rääkisime Heleriinist. Mul oli kaasa võetud temast pilt ning andsin ka sünnidaatumid. Ta pakkus küll ära mis kohal on Heleriini haiged ning ütles, et see on isapoolsest suguvõsast edasi kandunud. Kas Heleriin saab terveks või mitte.. selle kohta ütles ta, et ta ei või seda öelda.

Tänapäeval saab ikka lasta koos pilti ka teha. Tema enda soovil :)

Kokkuvõttes siis nagu juba mainsin, et ma natuke pettusin selles päevas. Eks tuleb tunnistada, et mu ootused olid ikka väga üles löödud ka. Aga nagu mul viimasel ajal on tavaks mõelda- ju läks kõik nii nagu pidi minema! Ma ei oska öelda kas mul usk sellistesse inimestesse on säilinud või mitte.. eks mingi uudishimu ikka püsib..

Bali V osa - Taman Ayun temple, Botanical garden, Pura Ulun Dan Bratan temple, waterfall, Holy Hot Spring ning vaba päev

Ees ootas järjekordne sisukas päev milleks olime palkanud taaskord oma toreda autojuhi hotellist. Lubasin Wayanist rohkem aga ei teagi mida temast rääkida. Ta on hotellindusega seotud tööd juba mitu aastat teinud aga autojuht on ta alles olnud umbes kuu aega, seega oli meiega sõitmine tema jaoks peaaegu sama suur kogemus kui meile aga mina olin nii rahul, et ta saab õppida, sest meie Marekiga olime väga mittenõudlikud kliendid ka. Külastasime temaga selliseid kohti kus ta polnud varem käinud ning ta mitu korda tänas mind, et ta saab meiega neid külastada ning hiljem tal on kergem uute klientidega. Tegelikult on ta üldse hästi armas poiss. Suutis kõikidele minu sajale küsimusele vastata ja ise alati üritas rääkida asjadest, kommetest, elust jne. Tema väike unistus on kunagi kruiisilaeval sõita, et maailma näha. Loodan väga, et ta unistus saab teoks :)

Esimesena külastasime taaskord ühte templit aga nagu ikka siis saime olla templi ümbes aias, kuid siseaeda lastakse ainult templitegelased.

Tundub, et kukematš on au sees ka templi piirkonnas

Templite ees näeb silte, mis keelab naistel kellel on mensuratsiooni periood, templisse siseneda. Naised pidid sel ajal "mustad" olema

:)

Templis toimub igapäevane askeldamine.. aga kõik toimub nii rahus..

Palve aeg

 Nii me siis jalutasime natuke ja sõitsimegi järgmisse kohta, milleks oli Bali Botanical Garden. Ma olen suht suur taimede fänn (mitte, et ma neist midagi teaks aga mulle meeldib see ilu) ning mu ootused olid väääga suured. Ja see oli minu Bali ainuke pettumus. Botaanika aed oli küll suurel alal ja maastik oli ilus ... kuid sellega asi minu arvates piirduski. Meil maal Rannus ka rohkem botaanikat kui selles kohas :D

Maastik ja vaade järvele ning mägedele

Kaktusehoone

Hiiglaslik puu

Botaanikaaiast väljas müüdi odavalt maasikaid! Autojuht Wayan sai tõesti meile need väga hea hinnaga. Aga mis meie tegime? Ostsime hulgi ja lasime päris 3-4 karpi vanaks minna. Mul on natuke halb komme hoida asju "õigeteks hetkedeks" .. selle asemel, et elu nautida NÜÜD JA PRAEGU!

Edasi läksime jälle uut templit uudistama. Seekord oli selleks Pura Ulun Dan Bratan temple. Oh seda ilu! Ilm oli ilus, tempel oli lummava vaatega ja kõik oli üldse tore!

Väike pesu..

Kui ma vaid täpselt teaks mis nad teavad. Eks see jumalatele pühendatud ole kõik.

Tempel vaadatud, suundusime kuumaveeallikat vaatama. Kuna meie autojuht polnud seal varem käinud, siis loomulikult kuulus õige kohe leidmise juurde ka vale pööre. Aga mulle see meeldis! Sattusin peale kukematšile! Kuna ma olin enne ikka eeltööd teinud ja lugesin ka Bali kohta raamatu läbi, siis olin teadlik, et selline asi siin saarel toimub aga teadsin ka, et naisterahvastele see mõeldud ei ole. Puhas meeste lõbu! Kui ise sellele peale sattusin, toimus just mingi hetkeline paus ja mõnedki mehed vaatasid sellise pilguga mind nagu mul ei oleks sinna asja.. aga ma üritasin ikka mõned pildid ka saada. Muide need matšid on illegaalsed Balil. AGA matše on lubatud korraldada kui nad on religioonsse eesmärgiga seotud. Usutakse, et koos verega väljutataks ka halvad vaimud/hinged. Mehed valmistavad oma kukki 6 kuud kuni 2 aastat võistlusks ette. Neile söödetakse kvaliteetset toitu, et arendada nende lihaseid. Võistluse ajaks seotakse kuke jala külge üliterav konks/oda. See kui hästi kukk oma terariista kasutada oskab, võibki määrata võitja. Loomulikult on selles kõiges ka raha seotud- enne igat matši tehakse panused. Võitja kuke omanik saab raha ja ka kaotajaks jäänud kuke endale. Arvatavasti on see supimaterjaliks :)

Selle pildi otsisin netist, et ikka parem ettekujutus oleks teil

Niikaua kui mina seda jubedat asja uudistasin Marekiga, küsis meie autojuht kohalikelt teed. Sõit jätkus! Enne allika juurde jõudmist jäi tee peale ka üks eriti pikk juga. Loodus on ikka nii ilus!

Lõpuks jõudsime ka sihtohta- Holy Hot Sptings ehk Püha kuumavee allikad. Vesi mulle meeldib. Vee sees ka meeldib olla aga ainult siis kui see on kuum. Selline vannikas noh! Ja täpselt selline see oli. Sõna allikas muidugi tähendab, et see vesi tulebki soojana maa alt ja on kasulik jne.. kuid selle puhtuses ma kahtlen, sest inimesi külastab palju ja no kes teab kui puhtad need Bali inimesed ongi. Aga ma üritasin sellele mitte mõelda ning nautsin oma sooja vanni ilusa vaatega ja kujutasin ette, et teen tervisele pai.

Isegi eraldi pesemisnurk on tehtud! Tore :)

Saigi järjekordne päev läbi ja koju jõdsime alles pimedas! Ees ootas üks vaba päev, kus olime Ubudis ja uudistasime niisama ringi. Käisime oma hotelli basseinis ujumas, turu peal, massaašis, väljas söömas erinevates kohtades ja tegin ka 2 uut eksootilise puuvilja avastust!

Jah, ma ostsin kokku endale Bali aja jooksul 6 paari päikseprille?!?!

Marek t-särgis

Mangosteen- väikse mandariini suurune vili, pealt kõva koorega, sees pehme libe vili. Kasvab üldiselt Aasia riikides igihaljal puul. Minu jaoks natuke liiga magus. 

Mina ikka oma kookoseveega :) Jube mõnus ja chill söögikoht oli!

Väike ühismassaaž. Kuna mul oli peavalu, siis võtsin seekord tunnise pea-kaela-õla massaaži. Kokku nibis see neiu minu pead-kaela-õlgu 10 minutit. Ülejäänud aja mudis selga. Vaga eestlasena ma ei julgenud midagi öelda ka! Nii tobe tegelikult. Tulemus: peavalu ei lahkunud!

Käisime ühes uhkes (kallis) öko/taimetoidu restoranis. Minul see salat ja mustika toorkook ning Marekil paremal burger. Hmm.. saime huvitava maitseelamuse. 

Kindlapeale minek: riis kanaga ja aedviljadega. Tomati ja kurgi serveering taldrikul on küll uhke, eksole.

Mina jälle oma salatiga ja Marekil seekord pasta. 

Snake fruit (Salak) ehk ussi puuvili. Nimetus tuleb siis sellest, et see kest meenjutab ussinahka. Koor oli selline õhuke ja raskesi eemaldatav. Vili ise oli sees selline krõmpsuv, natuke ehk pigem kõva minu jaoks ja suht selline maitsetu.. hästi õrnalt ehk oli tunda sellise ananassi maitset.. Kõva toore maitsetu ananassi maitset :)

Bali IV osa - UBUD: Monkey forest and küla kuninga kremateerimine

Nagu ma viimase postituse lõpus mainisin, siis nüüd oleme omadega jõudnud linna nimega UBUD!

Kuta ja Ubudi vahemaa on tegelikult ainult umbes 40 km aga kuna see liiklus on selline nagu ta on siin, siis võtab siia jõudmine ikka natuke rohkem aega. Autojuht on ühe korra 90km tunnis kätte saanud aga see oli ka minutiks ehk. Keskmine kiirus on ehk "maanteel" 60. Siin ei olegi võimalik minu arvates tegelikult väga kiiremini sõita, sest teed on ikkagi kitsad, liiklus on tihe ja teed läbivad koguaeg väikseid külasi, seega on palju maju, lapsi ja ka loomi teeääres. See liiklus on mul mitu korda juba südame siin seisma pannud. Sellisel teel kus mina arvan, et mahub sõitma ainult 1 auto, on vahepeal kõrvuti 3 autot! Aga nad on vist kõik jumalate poolt nii kaitstud, sest see hull liiklus toimib nende jaoks. Ma ise küll siin saarel autorooli ei läheks!

Aga Ubud ise on päris armas kohake. See on kuidagi nii teistsugune Kutast. Jah, ka siin on turistide mõju linnale nähtav aga samas on siiski siin rohkem säilinud seda tõelist Bali elu. Siin on palju rahulikum, rohkem loodust ja puhtust, vähem tüütuid kaupmehi. Siin saab võtta kokandus- ja tantsutunde, siin tehakse joogat, siin ümbruses asuvad ravitsejad jne. Kui me varem oleme ööbinud ikka uhkemates hotellides, siis nüüd kutsuks meie elamist pigem külalistemaja taoliseks kohaks. Öö maksab hetkel siin 19 eurot. 

Ubud on turistide seas kindlasti väga külastatav koht just The Sacred Monkey Forest Sanctuary ehk siis ahvide mets. Selle koha missioon on luua ala vastavalt Hindu uskumusele Tri Hita Karana, mis püüab aidata inimestel olla harmoonilises suhtes tesite inimestega, keskkonnaga ja ülimate jumalatega. See mets asub suht keset Ubudi linna, meie elamisest on see ehk 400 meetri kaugusel, seega on tore üllatus hommikul välja minnes ahve ka maja ees näha. Kokku elab metsas umbes 600 ahvi (ahvide tüüp: long-tailed macaques) ning nad on jagunenud viite gruppi vastavalt nende paiknemisele metsas. Igas grupis seega umbes 100-120 ahvi.  Ka nende gruppide vahel toimub väike võimuvõitlus vahepeal. Eks igaüks kaitseb enda piirkonda. 

Nende ahvide keskmine kaal on 2,5- 8 kg ning keskmine eluiga umbes 15 aastat ja emastel isegi kuni 20 aastat. Kuna need ahvid on taimetoitlased, siis põhiline toit mis neile antakse siin on maguskartul (nämma!!), banaan, papaya lehed, mais, kurk, kookos ja teised kohalikud puuviljad. Kohapeal saavad turistid osta banaane, et ahve toita. Aga nagu ma kogesin, siis seda tuleb teha ülima ettevaatlikusega, sest kui ahvid juba kaugelt näevad, et sul kuskil banaan, siis hoia alt !! :D

Läksime ahvimetsa juba hommikul vara, sest siis pidi vähem rahvast olema ja rohkem privaatsust ahvidega. Tegelikult sai seal päris nalja ja ma jäin jällegi mega rahule. Me muidugi ostsime banaanikobara ja siis algaski lõbu. Ma natuke rumala peaga panin endale hommikul kleidi selga mis oli ilma õlapaelteta.. ja no arvake ise mis juhtus :D  

Family time

Läheb söötmiseks ..

Need emotsioonid!! 

Pildiallkirja lisamine

Ahvile hakkas mu klamber meeldima 

Peale ahvimetsa läksime mingitele radadele kõndima mis asuvad natuke linnast väljas. Raja ääres tegutses üks vana naisterahvas kes meelitas meid endaga jutule. Pakkus väikse tasu ees värsket kookosevett ja andis igasuguseid muid asju proovida. Lisan niisama vaatamiseks pilte mis ma rajal olles tegin, sest selle raja mõte oligi vist niisama loodusesse sattuda ja vaadet nautida. Ühe raja lõpus oli veel mõnus restoran kus einestasime. Söögiportsjonid on siin minu arvates suhteliselt väiksed (või on asi minus?) võinoh.. kui söögist rääkida siis kõige parem variant on üldse siin see rootsi laud, kus saad ise valida. Hetkel siin Ubudi hotellides on meil hommikusöögiks väike menüü kust saame valida 4 asja vahel (pannkook, puuviljasalat, omtlett, võileib). Aga see omlett on minu arvates näiteks ühest munast tehtud :D  Väljas süües on kõige populaarsem ikka riis erinevate lisadega. Meie oleme tavaliselt kindla peale valiku teinud ja võtnud riisi kana või juurviljadega. Marek sööb vahest ka burgereid aga ma siiski olen suutnud neid vältida. Avastasime, et siin ikka toidupoode ka (Siiamaani olen linnas näinud ühte toidupoodi, söögikoht on aga iga teine maja) ja sealt oleme vee ja puuvilju ostnud. Ma leidsin poest oma vana lemmiku pomelo (öelge mulle, et eestis ka neid ikka saada on !! ) ja olen neid iga õhtu endale ostnud. Üksi terve nahka panna pole mingi probleem :)

Armas ja omamoodi vanatädike kes mulle värsket kookost purustab. Aga no eks nad kõik tegelikult raha peal väljas, ära tuleb ju kuidagi elada.

Tädikese "putka" teeääres

Villa keset riisipõldu

Miks meil eestis sellist ei kasva??

Mini-tempel teeääres

Ma olen vist maininud, et Bali rahvas on sügavalt usklik rahvas. Minu arvates teeb see neid nii eriliseks ja seda on muljetavaldav vaadata. Kui ma varasemas postituses kirjutasin, et nad teevad iga hommik jumalale kingituse/ohverduse selle väikse lilledega kaunistatud punutise näol, siis nüüd olen selgeks saanud, et seda tehakse lausa 3 korda päevas- hommikul, lõunal ja õhtul. Iga kord pannakse uus välja ja vana visatakse ära! (vahepeal küll suvaliselt kuskile teeäärde aga see ei paista neid häirivat) Ja see rituaal on nagu neil igapäevane protsess, mis on nende jaoks nii elementaarne. Näiteks naised kes müüvad turu peal oma kaupa istuvad vabal ajal oma putkade ees ja valmistavad neid punutuid aluseid (need valmistatakse kookosepalmi lehtedest). Või siis lõikavad lilleõisi valmis. Või siis sõidad mööda tänavat ja näed kuidas nad neid valmis aluseid asetavad tänavatele, ise samal ajal "pühavett" peale pritsides või palvet lugedes, Seda on lihtsalt nii põnev vaadata! Või siis näiteks need mini-templid. Neid on igalpool! Ma olen kindel, et igas elapidamise õues on selline koht olemas. Tavaliselt need templi kujud on ka kuidagi ära kaunistatud ja sinna nad asetavad ka neid punutuid aluseid, ning panevaid viirukeid põlema. 

Kui aga usu teemast edasi rääkida, siis meie ööbimiskoht pakkus välja, et väikse raha eest on meil võimalik sõita umbes 35 minuti kaugusel asuvasse külasse ja vaadata küla kuninga kremateerimis tseremooniat. Alguses olime natuke segaduses.. mismõttes me saame vaatama minna kuidas küla surnud kuningas põletatakse aga mõtlesime, et kui tihti ikka sellist võimalust pakutakse ja võtsime pakkumise vastu. Kohale viis meid sinna hotelli autojuht (22 aastane kohalik Wayan, kes on nüüdseks meie autojuht siin kandis olnud juba mitu päeva aga temast kirjutan kunagi hiljem) kes liikus meiega kaasas ja vastas kõikidele minu sajale küsimusele. Tseremoonia pidi algama kell 10 hommikul aga ooiiiii kuidas see venis... Ühesõnaga asi sai alguse hoopis 1 ajal. Alguses sinna külla jõudes olime ikka suht šokis, et kuidas me ikka lähme nüüd valgete turistidena mingi kuninga põletamist vaatama ning tundus, et kõik vaatasid ka meid natuke imelikult. Aga mingi aeg hiljem nägime juba veel valgeid inimesi (kokku oli välismaalasi ehk 10-15 inimest), niiet võtsime natuke vabamalt. Aga jah, see ootamine oli nii väsitav. Mitte ainult meie jaoks aga kõik ju ootasid. Päev lõppes sellega, et me ei olnudki seal lõpuni ja ei näinud kuidas see kogu põletamis protsess välja nägi aga sain ikka pilte teha, et teile aimu anda mis see endast kujutas. Kui me õigesti aru saime siis sellise tseremoonia korraldamine maksab umbes 6000-10 000 eurot. 

Tseremooniaks oli palju vaeva nähtud ettevalmistustega. Selles käsitsi valmistatud templis oli kuninga laip (selles korrusel kus vihmavarjud on)

Templi kaunistused lähedal. Ja nüüd vaadake templit uuesti... päris hea kätetöö!!

Mingi turist poseerimas laibaveoki ees :D

Kella 1 ajal hakkas siis tseremoonia pihta, mis sisaldas endast rongkäiku kus kohalikud mängisid muusikat ja tassisid neid kujusi. Kui rongkäik jõudis sihtkohta siis kuninga keha võeti templist alla ja pandi selle pulli sisse. Hiljem pandi see pull koos kuningaga põlema ning siis pidavat kuninga hing vabanema. (aga nagu ma mainisin siis me põletamist ei jõudnud oodata)

Kohalikud rongkäigul pidulikult transportimas templeid

Küla vanem ehk preester

Preester lugemas mingit palvet. See nägi minu arvates natuke koomiline välja, sain selle ka videole

Tagasi koju sõites jäi meile teepeale ka üks kosk. Kokkuvõttes jäin päevaga taaskord rahule. Mulle just meeldib näha midagi sellist mida eestis vaevalt näeks ja tutvuda teiste kultuuriga.

Mina ja mu peikad seal taustal :D

Jõe ääres tublid töönaised

Te nüüd vist teate, et pean jälle lõpetama ja magama minema. Ma olen natuke oma blogiga maas aga no andesate ju- patt oleks päeval istuda hotellis ja blogida :)

kalli-kalli!