Tagasi Griffithis - tomatikasvandus

Just sel hommikul kui ärkad üles ja lähed dušši alla mõeldes, et nüüd aitab, movitvatsiooni ei ole, oli saatusel mulle uued plaanid.
Kui viljatöö West Wyalongis läbi sai, tulime Griffithisse tagasi. Olime elamiseks broneerinud paar kohta läbi vaatamiseks. Griffithis elasime eelmine kord Anne juures aga nüüd tal oli tuba juba välja broneeritud. Aga kuna me meeldisime talle väga ja ta on väga abivalmis, püüdis ka tema meid elamisega aidata. Ta helistas oma tuttavale ja uuris ega tema ei tahaks oma tuba meile välja üürida. Ja siin me nüüd olemegi, linnast 5 min autosõidu kaugusel asuvas farmis. Maja on suur ja siin elab ainult majaomanik Rosanne, kelle Itaaliast pärit vanemad sõja ajal Austraalia elama tulid. Meie magamstuba on maja tagaotsas, oma vannitoa ja tualettruumiga.
Rosanna kasvatab viinamarju, kurke, suvekõrvitsat..  aga läheb iga aastaga järjest väiksemaks, sest asi pole tulus ja jaksu ka enam ei ole.
Inimesena on ta väga sõbralik ja abivalmis. Meil on taaskord vedanud! Rosannal on kolm tütart aga kõik on juba välja kolinud.

Mõneks kuuks meie kodu

Eesruum, kus Rosanna iga pühapäev õhtusöögi perele korraldab

"Minu elu"

No kui elamisega meil kohe vedas, siis kahjuks ei saa sama öelda ma töökoha kohta. Veini tehasesse ma tööle ei saanud. Miks? Ei oska öelda. tean, et soovijaid oli sadu aga lootsin ikka, et äkki õnnestub mul. Igatahes ei õnnestunud ja kuna austraalias ilma tööta olla on suhteliselt kulukas siis satun mina ju kohe paanikasse ja siis masendusse. Mööduski nädal tööd otsides kui tundsin, et annan alla...
Peale dušši all käimist rääkisin Rosannaga juttu ja ta soovitas vaadata tomatifarmi, mis asub siit 3 min autosõidu kaugusel. Tuju oli küll juba nulli lähedane aga mõtlesin, et nii kaua kui lennupileteid koju ei ole ostetud, võib ju veel proovida. Sõitsime Kristjaniga kohale ja üks naine just kõndis mööda - saingi kohe tuttavaks ülemusega! Ja veel ülemusega kellel oli minu tuleku üle väga hea meel ning ütles, et just minusugust ta ootaski! Nii palju siis eestiss tulekust.
Nüüd olen täiskohaga tomatikasvanduses tööline. Töö on esmaspäevast- reedeni, 8-tunnised päevad. Palk on väiksem kui viljas ja puuvillas aga suudan siiski kõrvale raha panna palgast. Peale esimest nädalat tõsteti tunnitasu ka 1-daala võrra. Asi seegi.
Räägin siis natuke oma tööst. Üritan mitte pikka igavat juttu teha :)
Kasvandus on päris suur.. umbes 4 hektarit kasvuhoone pinda. Tomateid saadetakse siit isegi Sydnysse. Kokku on umbes 50 naist tööl, kellest umbes 80 % on india päritolu, lisaks on 2 hiinlast ja 6 valget töötajat. Enamus peaks olema austraalia passiga- tean ainult, et hiina tüdrukud ja mina oleme viisaga.
Nagu ma kirjutasin on töö 5 päeva nädalas- esmaspäev, kolmapäev ja reede on tomatite korjamine ja pakkimine (pooled tüdrukud korjavad ja pooled pakivad) ning teisipäev ja neljapäev on tomatitaimede lehtede lõikamine. Oskan nüüd vastavalt nõuetele tomatitaimede lehti lõigata, tomateid korjata ja pakkida - kas pole tore? haha. No tegelikult võin öelda, pakkimine on omaette kunst, sest nõuded on neil karmid. Tomatikobrad peavad vastama kaalu- ja värvinõuetele. Toimub kõva kaalumine, lõikumine ja sobitamine. Tempo on koguaeg taga ja ülemus kõnnib ringi ning nõuab veel kiiremat tempot. Aga tundub, et minuga on ta siiamaani rahul ja suhted on head. Tean, et tüdrukud suht kardavad teda ja ta pole tuntud kui hea ülemus. Loodan, et minuga läheb seal hästi!
Töötingimused on iseenesest head- pole tolmu, kuumust, suurt müra. Hoiame puhtust ja töökaaslased tunduvad ka toredad.

Hommikul tööle sõites. Sõidan tööle rattaga :) mõnus trenn

Paar minutit hiljem tööle jõudes on juba valge väljas

Lao ruum

Pakkimise ruum (sain pilti peale tööd teha kui oli juba tühi ruum, sest telefon pole töö ajal lubatud ju loomulikult )

Minu töölaud ja pakkimise jaoks vajalikud tarvikud

Jõulutunnet mul pole. Eestis ka ilmad pole vist väga talvised.. aga siin on õhtul kell kaheksa 30 kraadi sooja. Kuusk toodi tuppa küll aga seegi ju võlts.Muide, siin antakse hetkel hommikul kella 7.30st kuni õhtu 6.30ni UV kiirguse hoiatuseajaks!

Kellegile jõulu ehteid??  Ma ise vist küll pärga endale kõrva ei riputaks

 Käisime ühel pühapäeval 15 km kaugusel vaatamas kuidas jõululaule lauldi jne aga kaua ei olnud, sest minu jaoks oli suhteliselt igav ja ei suutnud ikka jõulutunnet endas tekitada.

Kristjan ja Simone (Itaalia kutt kellega elasime koos Anne juures)

Suitsupilv sulas suure pilvega ühte

Kristjanil saab viisa 6 päeva pärast läbi. Kas jään siia üksi edasi seiklema, või leiab ta võimaluse jääda ?!.. eks annan teile teada. Mind valdavad igatahes segased tunded ja sees on natuke kõle. Kui ma olen tema seisukoha pärast mossis siis see talle ei meeldi. Ah, eks pean siis rohkem endale mõtlema. Elus läheb kõik nii nagu peab minema. Või mis teie arvate?

Keegi mulle külla ei taha tulla???

Kallid ja kirjutan taas peale jõule!

Pinged ja viljatöö karjäär saigi läbi

Tervitused sooooojast Asutraalia suvest!

Esiteks suur, suur aitäh lähedastele toetuse eest. Olen küll kaugel, kuid tean ja loodan, et oma pere ja mõned lähedased on alati mõtetes minuga. Mul pole siin ühtegi sõbrannat kellega oma muresi ja rõõme jagada. Tunnen, et olengi suhteliselt kinniseks sellesmõttes muutunud. Lisaks olen juba 2 kuud oma toitumisega jamanud. Õnneks on see tulemusi toonud ja helgemad päevad on loodetavasti ees. Tihti mõtlen koju tulekule aga siis jälle mõtlen, et ei tohi alla anda! Iseenesest mulle siin meeldib ja proovin võtta seda siin lihtsalt kui seiklust ja enda arenemist.

See, et viljatöö nii ruttu läbi sai, oli meilegi üllatus. Intervjuul olles arvati, et tuleb hea hooaeg ja 8 nädalat ikka tööd. Kui tööle hakkasime, siis mainiti juba, et ehk 6 nädalat. Aga tuli hoopis kokku täpselt 3 nädalat. Noh, selline see bäkkeri elu ja hooaja töödega siin Austraalias on, saime vähemalt 3 nädala palga ja kontol oli üle pika aja näha peale väljaminekute ka muud tegevusi.

Töö muidu oli meile juba seal vahepeal normaalsemaks muutunud. Kui alguses tegelesime odraviljaga mis pani naha hullult sügelema, siis üsnapea saime nisuvilja juurde, mis oli tunduvalt parem. Mina võtsin ikka rekkajuhte vastu ja minu päeva peamine mõttetegevus käis nii: edasi-edasi-edasi-edasi- STOP. (kui juhatan rekkasi vilja mahalaadimis punkti peale) ning siis: üles-üles-üles-STOP-üles-üles-STOP-üles (kui näitasin rekkajuhile kui palju oma kasti kallutada). Võin öelda, et oli väga toredad rekkajuhte, kes tegutsesid täpselt minu juhiste järgi ja koostöö sujus väga hästi. Lisaks sai paljudega juttu rääkida, aeg läks veel kiiremini. Aga oli ka selliseid tegelasi, kes absoluutselt mind kuulata ei tahtnud (nagu mind ei olekski seal seisnud??!!) ja tegutsesid enda järgi. Vilja tuli nii palju rekkast välja ja kõik uputas. See tähendab muidugi omajagu koristamist ja ka raiskuminekut. Siis oli loomulikult minu päevases mõtteviisis juures mõned roppsõnad ja lisaks sain omaette ka pead vangutada. Aga maailm ongi ju kirju? :)

Odravili ja "mõned" putukad :D

Puhkehetk varjus

Kuna aga viimased 2 tööpäeva toodi vähem vilja sisse, pandi meid hoopis neid alus- ja kattekilesi pressima. Pidime need kiled ühte masinasse sisse lükkama ja siis masin pressib lõpuks need kuubikuks. Nüüd tunnen, et pean oma sõnad tagasi võtma. Kui arvasin, et odraviljas oli kõige hullem töö, siis oli hoopis see kilede värk hullem. Esiteks on need kiled väga suured ja rasked-  minu jaoks oli see füüsiliselt väga ränk. Teiseks olid need kiled seisnud põllu ääres juba vist vähemalt aasta ning olid väga puntras ja pidime neid lahti arutama, et lõigata väiksemateks tükkideks ja siis alles sisse masinasse lükata. Kilesi lahti arutades oli tavaline, et seal vahel leidus viljahunnikuid mis oli mädanema läinud ja mitu korda tahtsime mõlemad haisu pärast oksendama minna. Muide, ka praegu sellele mõeldes tundsin korra seda haisu enda ninas. Hahahaaa!! Lisaks jalutasid muidugi kile vahel ringi peopesa suurused ämblikud ja muud põnevad tegelased. Leidsin ka ühe surnud mao. Kristjan aga arvas, et see ei vääri pildistamist, mu enda telefon oli söögiruumis. Kuna temperatuur viskas juba 40 kraadi, siis tegime 15-20 min tööd ja puhkasime ja niimoodi terve päev. Autosse istusin ka peale tööpäeva raske südamega, sest riided olid nii porised :D
Ning lõpuks saabuski kauaoodatud pühapäev (topelttasu!!), kui hakati töölisi järjest koondama. Loomulikult jäetakse kohalikud viimasteks, sest nemad käivad ikkagi siin iga aasta ja on vajalik tööjõud.

Lisan mõned pildid ka motellitoast:





Nüüd siis üritame ruttu mingi uue töö leida. Arvatavasti läheme Griffithisse tagasi, sest siin on elamine kallis ja see väike koht ka. Pole mõtet siin passida.
Aga üldiselt on meie omavaheline suhtlemine ka pingelisemaks muutunud. Või kujutan mina ette? või ongi lihtsalt selline aeg? Kristjanil ju saab viisa vähem kui 3 nädala pärast läbi ja ta pole otsustanud mis saab edasi. Ta sai ühte veinikasse tööle aga see algab jaanuarist. Sinna paluti viisapaber kaasa võtta. Ning kui nad peaks kontrollima viisa kehtivust ja selgub, et tähtaeg läbi... siis natuke jamasti. Mulle tundub igatahes, et mina muretsen sellepärast rohkem aga usun, et ta sisimas ikka ise muretseb ka ja ehk ta lihtsalt ei näita seda välja.
Mingeid suuri probleeme meil otseselt ei ole aga just mingid ajuvabad asjad on jamasi tekitanud. Kui need ajuvabad asjad välja jätta, siis on päris tore koos olnud ja naerda on kõvasti saanud.

5 kg Nussat kellegile?

Kallid teile!

Töö viljahoidlas .... jube töö... :)

Tervitused soojad!

Nagu ma viimases postituses mainisin, ootasime infot viljatöö kohta Grainflow firmas mis asub West Wyalongis (160 km kaugusel Griffithis). Ja lõpuks tasus see kõik jamamine vist ära- saime tööle ja oleme juba tööl! Aga see kõik asjaajamine paneb nii ohkama. Helistasime tihti, et uurida kuna töö algab jne.. keegi ei tea. Viimane info jäi, et olge valmis uuel nädalal.Olgu! Muutsime jälle motelli broneeringuid West Wyalongis. Läksime siis reede õhtul kinno ja kui kell 11 õhtul koju sõitsime, tuli SMS: Homme kell 9 algab töö! Mida??? Otsustasime, et jätame hotelli broneeringu ikka järgmiseks nädalaks aga sõidame siis need 2h sinna hommikul ära ja vaatame mis värk on.
Läksime kohale ja toimus 3-tunnine koolitus ja ümbruskonna tutvustus. (Muide, sõnum saadeti õhtul 20-le inimesele aga kohale tuli hommikul ainult 5. Kas me pole tublid??) Peale koolitust öeldi, et võite kohe tööle jääda.. Me otsustasime siiski tagasi koju sõita ja ütlesime, et tuleme esmaspäevast tööle.

Laupäevane töö ja ümbruskonna tutvustus. Meie igatahes aru väga ei saanud mis see mees omaette pobises kui ta meile tutvustust tegi.

Ooehh.. võibolla peaks teile üldse rääkima mis see viljatöö üldse endast siin Austraalias kujutab. Üritan lihtsalt seletada!
Kombainid võtavad põllult vilja ära ja lasevad selle rekadesse, Rekad toovad vilja viljahoidlasse ehk meile! Seda võib nimetada ka vilja kokkuostu punktiks. Meil on 8 suurt-suurt staadioni kujuga "väljakut" kuhu sisse vili pannakse. Väljakud on nummerdatud ja igas väljakus erinevad vilja sordid.

Viljahunnik on alles valmimisel siin. Lõpuks on hunnik selle kollase asjandusega peaaegu sama kõrge. Siis liigutatakse seda kollast asja meeter edasi ja lastakse vilja edasi 

Lõpp tulemus on selline. Viljahunnikud on valmis ja kattekile peale pantud

Esmaspäeval hakkas töö 6.30 hommikul. See tähendas meie jaoks kell 3 ärkamist, et kell 4 startida. Asjad olid eelmine õhtu pakitud ja autosse tassitud. 6.30 rivistati meid üles ja jagasti tööülesanded kätte. Mina sain meeskonda, kelle ülesandeks on viljahunnikutele kile alla ja peale panna. Ehk siis enne kui vili väljakule lastakse, peab meie meeskond veenduma, et kile on all ja jooksvalt paneme hunnikutele kilesi peale, et neid kaista .. (ma arvan, et vihma ja tuule eest). Tundub kerge töö? Mitte väga...  sest tegemist on suurte-suurte kiledega ja kõik ääred tuleb kruvidega kinnitada jne. Lisaks on segav faktor tuul. Tuul võib kile niimoodi lendama panna, et jube. Ja kui sa veel üritad seda kinni hoida, siis on suur oht lendu sellega minna. Seetõttu on meil käsk kile lahti lasta kohe kui tunneme ohtu. Meeskond oli iseenesest tore ja jäin päevaga rahule, kuigi õhtuks olin nagu laip. Peale tööd kolisime West Wyalongi motelli sisse, tegime järgmiseks päevaks lõuna ja läksime magama.

Teisipäev oli meil vabaks küsitud, sest mul oli Griffithis veinitehases vestlus. Kuidas mul seal läks, ei oska veel öelda. Aga loodan, et saan töö ! :) Toimus intervjuu, võeti narko- ja alkoproov ning pidin tegima füüsili katseid (kätekõverdused, kõhulihased, kasti tassimine jne) Omamoodi kogemus :D

Kolmapäev olime 6.30 juba platsis aga kuna teisipäev puudusime, siis kile meeskonda oli juba uus inimene pandud. Sain uue töö ja minu arvates on see üks hullemaid töid üldse selles ettevõttes. Seekord olime Kristjaniga ühes meeskonnas. Meie töö oli rekasi vastu võtta, kontrollida nende pabereid (kas nad toovad õige vilja õigesse kohta) ja juhatada nad võre peale, et nad saaksid enda kastidest vilja maha lasta. Meie võtsime vastu odra vilja. Vili jooksis edasi läbi mingi õhusurve süsteemi lindi kaudu hunnikusse. Lisaks pidime hunnikut jälgima, et see üle ääre ei jookseks. Iseenesest tundub ju jälle lihtne töö... olgu, ma ei saagi öelda,  et see vaimselt raske, sest kui süsteemi ja kõik vajalikud nupud ära õpid, siis pole hullu aga mis teeb selle töö nii mega jubedaks minu jaoks? Kuna on tuul, siis see viljapraht lendab koguaeg meile peale ja see on nii valus. See lausa kõrvetab ja kipitab. Me oleme pikkades riietes ja vabalt võib olla üle 30 kraadi sooja. Riideid ära võtta ei saa, sest õhtul oleks su nahk vist sellest viljatolmust ära hävinenud. Tulebki lihtsalt 9 tundi ära kannatada seda tolmu ja kuumust. Mask ja prillid on muidugi ees aga kuumuse tõttu su näonahk leemendab nende all. Aaa ja kas ma mainisin,et peame kandma kiivrit ja terasninaga tööjalatseid?

Rekat vastu võtta meeldib mulle rohkem kui viljahunnikut jälgida, sest
- saan rekkameestega suhelda, osad on päris toredad. Pakuvad külma vett juua, uurivad eestimaa koha, räägivad niisama juttu
- kui rekka laeb vilja maha, siis mingil kella ajal jääb päike reka taha ja saan mõneks minutiks varju

Üks päev oli meie tiimis kohalik noor poiss Jeremy. No vot ei saa kuidagi aru kuidas selline tööle võeti. Mulle isiklikult tundub, et tal on väike ajukahjustus ja see, et tal suus kolm hammast on, ei tee ka asja paremaks. Ja no olgu, välimus välimuseks aga tööd ei viitsi ta absoluutselt teha. Enamus aeg passib labidas käes ja hämmingus nägu on peas. TORE ON SELLISEGA ÜHES TIIMIS OLLA JA OMA NÄRVE VAIKSELT TAPPA :)

A just tuli veel meelde, et oleme kaks korda tuulekeerisesse jäänud.. ja no kui sinna keerisesse segada veel viljatolm, siis võite tulemust ise ette kujutada. Aga esimene keeris oli päris hull ikka.. see tuli nii järsku, et võttis ikka hirmu nahka ja karjatama :)

Jälgin kuidas rekka vilja laseb 

Valvan, et vili ei hakkaks üle ääre jooksma...

Üldiselt lubatakse 5-7 nädalast hooaega, siis pole enam kuskilt vilja juurde tuua ja meil saabki töö läbi. Seega usun, et kannatan ära.  Töötame 6 päeva ja 1 vaba, meil on vaba kolmapäeviti. Tööpäev kestab 9 tundi. Kokku toimub töö kahes vahetuses, meie oleme päevases vahetuses. Enamus töölised on kohalikud, aga ära eksinud on ka mõni üleookeani tegelased. Üks kanada paar, inglismaalt ja uus-meremaalt kutid. Aga meie oleme vist küll ainukesed kelle emakeel pole inglise keel. Saan keelepraktikat jälle. :)
Võtan seda kui kogemust mis teeb tugevamaks. Aga ütlen ausalt.. siiamaani minu üks raskemaid töid siin Austraalias.

Koju minek

Viljahunnik kaugelt

Parkla

Rekkad ootamas .. tavaliselt on neid mega palju 

Ülejäänud päevad oleme siiamaani teinud ikka rekka vastuvõtmise tööd, või kui vaiksem aeg on siis kiletiimi aidanud. Rekka tiimis piisab kahest inimesest aga meil töölisi natuke rohkem, seega hetkel oleme seda neljakesi teinud- suht aja raiskamine. Aga töönägu peab peas olema.. koristad niisama ümbrust kasvõi. Palka saab nagu ikka iga nädal. Tund on 23, laupäev poolteist x rohkem ja pühapäev topelt tasu. Õnneks meie L ja P tööl. Pole veel palgapäeva olnud aga usun, et see palk tuleb kokku ikka väiksem kui cottonis.

Motell kus ööbime on täitsa tore aga kahjuks on siin linnas elamine kallis, sest eks motelliomanikud teavad, et hooaja tööde eest makstakse siin normaalselt palka ja järelikult inimesed jõuavad maksta. Öö motellis maksav 50 daala ehk siis nädal 350. Polegi nii kallis elamises Austraalias veel olnud peale Airlie beachi aga no see oli arusaadav. Aga motelliomanikud on niiii armsad inimesed. Nad alles kuu aega tagasi ostsid selle motelli eelmistelt omanikelt aga minu arvates saavad nad väga hästi hakkama. Iga kahe päeva tagant koju tulles on meil kõik käterätikud vahetatud ja ukse juures on meil tööriiete mustapesu kott.. naine pesi need ka meie jaoks ära. Meeldiv üllatus :)

Nii palju siis praeguseks tööjutte. Loodame, et elan selle raske aja üle ja ootavad kergemad päevad! 

Tsauuuuuuuuuuuuuuuu

Gold Coast, Canberra ja Griffith ! Ootame tööd viljatehases.

Heihei.

Peale reisi paradiisis veetsime 4 päeva kullarannikul, üürides jälle eesti pere käest tuba. Käisime ära veepargis kuhu eelmine kord ei jõudnud, ning lisaks käisime (minu jaoks taaskord) Q1 tornis. Kui mäletate, siis käisin selles samas tornis ka oma Austraalia esimestel päevadel. Ka teistkorda sama vaadet vaadata oli super! Kristjan üritas pigem aknaklaasides eemale hoida :)

Vaade vasakule !

Vaade paremale !

Selline megasuur huvitav pood. Kellegil erisoove?

Öine Gold Coast

Parkimine keelatud. Maksimaalselt võib auto peatuda 2 minutiks ehk siis KISS AND RIDE tsoon :P

Pakkisime taaskord asjad ja alustasime uute seiklustega. Seiklus sisaldas endas 3 ööd autos magamist. Milline lukus :) eks oleks saanud muidugi ka motelli broneerida aga mõtlesime, et proovime säästa. Esimene öö möödus New Castlis, mis asub enne Sydneyt natuke. Hommikul läksime Sydnysse, ajasime mõned asjad korda ja võtsime suuna Austraalia pealinna poole. Austraalia pealinn Canberra asub omaette imeväikses osariigis ACT (Australian Capital Territory). Teine ja kolmas öö olid jahedamad, sest mida lõuna poole, seda jahedamaks läks. Ärkasime öösel mitu korda üles, et auto tööle panna ja sooja saada :D Aga saime hakkama. Päeval  ajasime tööasju metsikult, vaatasime niisama ringi ja käisime ujumas (et pesta saaks... hahah).

Meie öömaja "hädaolukorras"

Tööasjade ajamisega võib siin hulluks minna! Kuna me oleme ikka tublid, siis olime õigeaegselt mitmesse viljatehasesse kandideerinud. Nüüd siis oli vaja hakata helistama, et uurida mis seis on ja kas oleme saanud kuskile tööle. Ühes kohast tuli eitav vastus aga kaks kohta jäi sõelale. Hakkasime siis neid taga ajama. Ehk siis helistama ja helistama. Austraalased on asjaajamises suhteliselt aeglased ja organiseerimatud - keegi midagi täpselt ei tea.
Püüdsime leida viljatöö võimalikult Griffithi lähedale, sest peale viljahooaega tahame leida töö veinitehastes. Kandideerisime juba 5-te veinikasse ära ja ühel oleme juba vestlusel käinud. Teine vestlus on kohe ees aga sinna vestlusele sain ainult mina imelikul kombel. Eks näis, ehk leiab ikka ühise töökoha. Veinika vestlus oli minu Austraalia esimene korralik töövestlus. Närv oli korralikult sees :)
Peale pealinnaga tutvumist sõitsimegi Griffitisse aga kuna siin ühtegi normaalse hinnaga motelli ei leidnud, siis nädal aega ööbimise 15 km kaugusel asuvas väiksemas külas Yendas. Hotellinädal maksis 240 daala. Saime seal rahulikult oma tööasju edasi ajada ja vaatasime arvutist ära 4 hooaega Troonide Mängu. Tööasjad hakkasid edenema- saime viljatöö vestlusele, mis asus Griffitist 160 km kaugusel West Wyalongis. Käisime vestlusel, täitsime paberid ja öeldi, et saame tööle. Kuna töö pidi algama kahe nädala pärast, siis sõitsime tagasi Griffitisse, kuna see ikka suurem koht ja parem aega veeta.

Seekord leidsime internetist naise kes üürib oma majas tuba, sinna me läksimegi kaheks nädalaks. Perenaine Anna elab üksi 3-toalises majas, millest ta nüüd kahte tuba välja üürib, hinnaga 200 daala. Ühes toas oleme meie ja teises toas on 2 itaalia tüüpi Simone ja Roberto. Väga lahedad ja sõbralikud tüübid. Nad töötavad ka veinikates aga teevad teistsugust tööd kui meie tahame saada. Kuna nad töötavad E-L siis saime nendega suhelda ainult õhtuti ja pühapäeviti. Mulle hullult meeldis meie omamoodi väike traditsioon siin majas- õhtuti istusime vahepeal kõik köögis ühise laua taga ja rääkisime maailma asjades, endast jne. Õhkond oli vaba ja mõns. Käisime ka nendega grillimas mõned korras ja üks õhtu väljas natuke lõõgastumas.

Simone ja Roberto ja nende parajas suuruses pizza mille nad kahepeale ära sõid :D

Anna on 60ndates lesk, kes töötab Griffithi koolides asendusõpetajana. Ehk kui keegi õpetajates on haige või muul põhjusel puudub, siis talle helistatakse ja ta annab tundi ise. Tunnitasu pidi päris hea olema, mingi 50 daala aga jama on selle tööga see, et sa ei tea kunagi kui palju tunde nädalas saad. Selle kahe nädala jooksul mis meie siin olime, kutsuti ta välja ainult ühel päeval.. aga no loodame, et tuleb ikka paremaid aegu. Õnneks see, et ta tube välja üürib aitab teda rahaliselt kõvasti. Hästi kokkuhoidlik on ta küll. Sisse kolides mainis ära, et pesu peseme 30 kraadiga ja dušši all võiks ka ruttu käia. Mingi teema on tal sooja veega, pidi jube kallis olema :) Aga muidu väga tore ja abivalmis naine, küsib ikka 10 x päevas kuidas meil läheb... ja tahab, et me kauemaks sinna jääksime.

Griffithi elamurajoon, kus oli ka Anna maja. Linna keskus jääb kahjuks pildil välja.

Anna maja

Selline näeb välja Austraalia mõistes park. Õnneks pean ütlema, et mitte kõik pargid ei ole sellised :)

Siin leidub ka selliseid parke kus on tasuta jõusaali aparaadid! Ja neid parke oli siin vähemalt kaks. Väga meeldisid !!

Kuna viljatööni oli veel aega, siis mõtlesime, et otsime netist suvalise töö mida niikaua teha. Leidsime mingi viinamarjadega seotud töö. Helistasime ja paluti homme kohale minna, et saaksime tööga tutvuda. Tööks oli viinamarjade taimedelt üleliigsed lehed/noored oksad ära tõmmata. Ühe rea eest lubati 12-15 daala ja et ühte rida teeb natuke üle 1 tunni. Okiiii... proovime! Läksime järgmine päev kohale ja alustasime mõlemad oma reaga. Tegime seda peaaegu 3 tundi ja lõpetasime rea seljavaluga. Rohkem me seda tööd ei teinud!! Ma ei ütleks, et me pirtsutasime vms aga päris orjadeks me ka siin austaalias ei hakka. Aga kogemus omaette, hindad eelmisi ja tulevasi tõid rohkem.

Rea lõppu näha ei olnud...

Kõik need varred mis jäid allapoole seda suurt põhipuhmast, tuli eemaldada

Mis see Griffith endast üldse kujutab? Griffith on linn, mille populatsioon on üle 17 000 (Morees oli see arv nt üle 9000 inimese). Griffith on backpackerite hulgas väga populaarne koht, sest siin liigub palju tööd. Siin ümber on palju apelsini- ja viinamarjakasvandusi. Kui mainime, et me eestlased, siis paljud kohalikud mainivad, et siin linnas palju eestlasi. Ise õnneks/kahjuks kellegagi ei kohtunud. Mulle isiklikult siin meeldib. Saab kinos käia, bowlingut mängida, ujumas käia, trennis käia, poode on parajalt .. Ookean jääb ainult natuke kaugele :) Huvitav fakt Griffithi kohta on see, et umbes 60% selle elanikest, on Itaalia taustaga. Esimese ja teise maailmasõja ajal immigreerusid paljud itaalased just siia linna millegi pärast.

Griffithis toimus ka apelsinifestival, kus õpilased tegid apelsinidega kaunistatud skulptuure. Näitus oli linnas üleval nädal aega ja minu arvates väga lahe idee. Lisan teile ka vaatamiseks mõned pildid.

Olgu, selleks korraks jutud kirjutatud. Pean vist juba uue postituse tegema, sest paar tööjuttu oleks rääkida :)

Üritan lähiajal kirjutada.

Muidu minuga ikka kõik korras...  Nii korras kui saab olla ühel noorel inimesel kes on kaugel oma perest ja sõpradest ja tuttavatest ,,, :) Aga üritan olla positiivne.

Kallid !