Endiselt tomatid aga mõtted juba cottonil :)

Tervitused!! Head sõbrapäeva ja ilusat veebruarikuu jätku, mu armsad!

Minust vasakule jääb arvuti voodiosa ja paremale peab Kristjan ära mahutma magama

Ma pole juba tükk aega kirjutanud, sest seis ikka sama siin Austraalias mul hetkel. Töötan ikka tomatifarmis (kui põnev, eks?) Ülemusega läbisaamine on endiselt kahtlane - ta on mul nüüd teine Inglismaalasest ülemus Austraalias (esimene oli Sydneys kortistufirmas) ja kummagagi ma ei klappinud. No ma ei tea... ma võibolla ei ole tõesti nii kiire veel kui need India naised, kes on siin tomatites juba 3-5-7 a töötanud aga ma usun, et saan päris hästi hakkama. Peale mind on veel tulnud Euroopast sinna töölisi aga enamus on vastu pidanud 1-3 nädalat ja siis ära läinud, sest ülemusega ei klapi. Sellessuhtes olen ma päris hästi vastu pidanud, üle 2 kuu juba seal töötanud. Nüüd on kõige uuem töötaja meil inglismaalt pärit tüdruk ja no tema saab küll erikohtlemist ja on vist ülemuse lemmik praegu aga ma näen väga hästi kui aeglane ta tegelikult on.
Hommikuti väga positiivselt ma enam meelestatud ei ole tööle minnes ja kui isegi olen siis tööl saab ikka see tuju rikutud ruttu ülemuse poolt. Teate ma isiklikult arvan, et see ülemus on sisimalt õnnetu naine. Vahepeal ta teeb küll oma tobedaid nalju ja siis ise naerab nende üle.. aga ma usun, et ta on suht stressis ja õnnetu. Ta on vist 65+ ka, peast üleni hall ja see kõik käib tema jaoks üle jõu.. sellepärast ta ongi ehk nii tige. Aga loodan, et see kõik teeb mind tugevamaks!

Ma olen mitu korda mõelnud, et peaks nende India tüdrukutest, kellega koos töötan, eraldi postituse tegema.. No nad on ikka huvitavad tegelased :) Nii palju kui ma olen aru saanud käib asi neil suht nii: alguses tuleb Indiast mees siia, leiab töö.. umbes aasta pärast tuleb naine järgi ja laps/lapsed võetakse kaasa või isegi jäetakse vanemate hooldesse Indiasse. Mõni naine on siin elanud juba 5 aastat ja inglise keel on minimaalne. Ainuke teema millest temaga rääkida saan on tomatitest. Ülejäänud sõnavara on neile võõras. No tore! Lisaks.. ütlen kohe ära, et ma pole rassistlik jne aga mind ajab nii närvi osade hääletoon...see on nii selline inisev. Ja nad ei oska vaikselt rääkida! Kui me lehti lõikame, siis omavahel karjuvad üle kasvuhoone terve aeg. Ja siis kui ma mööda kõnnin siis alati on selline tunne, et nad just minust räägivad. No vahivad mind ja räägivad miskit oma inisevas keeles. Ahhh.. mida iganes :D Aga ma ei saa üldistada ka- vähemalt üks India tüdruk on väga tore ja oskab hästi inglise keelt. Eks see kõik on tegelikult inimese enda teha kas ta TAHAB keelt õppida ja vaeva näha. Mõni on nii mugav lihtsalt, et teda ei huvita.

Tööl suhtlen kõige rohkem ühe kohaliku ja ühe uue saksa naisega. Sakslane on siin olnud umbes nädal tööl ja temaga väga mõnus suhelda. Ta 30 aastane ja räägib head inglise keelt ja laia silmaringiga. Ma vist meeldin talle ka päris omajagu. Kallistab ja nibib mu selga vahepeal kui mööda läheb. Ma korra juba mõtlesin, et midagi kahtlast äkki lahti aga tal ikka poiss olemas Saksamaal, kes tuleb talle maikuus siia isegi külla :D A lisaks on meil tööl üks uus Hiina tüdruk. Kui aus olla siis on mul temast väga kahju.. ta oskab väga-väga-väga minimaalselt inglise keelt. Tavaline situatsioon temaga lõunal näeb välja selline: ta tuleb laua juurde, istub meie lauda, tekib silmside ja ta teeb suure naeratuse ette ja hakkab hoogsalt noogutama. Okei.. hakkan näiteks saksa tüdrukuga juttu rääkima.. hiina tüdruk hoiab ikka oma suurt naeratust näol ja aina noogutab kaasa. Ja kui keegi midagi tema käest küsib, siis ta läheb eriti ekstaasi oma noogutamisega.. Aga tegelikult ei saa ta üldse aru millest me räägime ja mida talt küsime. Tema käitumine on lihtsalt tema viis öelda, et temaga on kõik korras. Ohjah.. aga sellesmõttes tubli tüdruk, et saab ikkagi hakkama tööga ja ei passi omaette lauas.. üritab ikka seltskonnas olla.

Viimasel ajal oleme nädalavahetused ka kodused olnud, sest Kristjan käib 7 päeva nädalas tööl. Tavaliselt ma siis koristan tuba, pesen pesu ja kui ta koju tuleb "teeme" tööle söögid valmis. Ma viimased 2 nädalat olen teinud pühapäeviti suure potitäie toitu ja jaganud 10-sse karpi, ehk siis sööme sama sööki tööl E-R. Ma lihtsalt ei jõudnud enam igapäev peale tööd mõlemale teha õhtusöögi ja järgmiseks päevaks lõuna, seega valisin kergema tee. Esimene nädal tegin riisi-hakkliha segu ja nüüd viimane nädal tegin kartulit kapsa-hakkliha hautisega. Ma pean kiitma ennast ikka, sest see tuli niiiii hea välja. Tööl ainult mõtlesin kuna juba lõuna tuleks ja seda sööma minna saaks :D Uuest nädalast teeme aga Kristjaniga endale eraldi lõunad kaasa. Miks? Sest tema abistamine mind söögitegemisel näeb välja moraalse toena ja kui ma julgesin natuke abi paluda, siis ta tujutses, et teeb siis ise järgmised korrad endale! Aga palun!! Mul pole midagi meile mõlemale kokkamise vastu aga no abistada võiks ikka, või siis viisakusest kasvõi abi pakkuda. Minul on plaanis teha esimest korda ise riisi kana-karri kastmes. Mmm...juba neelud käivad. Ma ei tea mis värk mul söögiga on aga ma suht ausalt sööks 24/7. Ma tean, et see pole normaalne ja ehk on see minu selle pärmseene värgiga seotud, sest see vajab ju toitu.. ah, ma ei tea. Ma püüan asja ikka kontrolli all hoida.

Pruun riis hakkliha-koore kastmega. Kristjan arvas, et ma peaksin armees kokk olema :D

Paar nädalavahetust oleme ka ikka endise majakaaslase Simonega kokku saanud ja grillimas käin. Viimane kord oli veel rahvast ja päris tore oli. Käisime järve ääres, väike söök ja mängisime kaart ning ajasime juttu. Mulle täiega meeldib kohata inimesi kes on laia silmaringiga, see nagu täiega tõmbab. Ma ise pole vahepeal kõige jutukam ja olen kuulaja rollis, aga mis sellest :) Seal järve ääres käivad ringi paabulinnud. Niiiii lahe. Sain pildi peale ka. Nad käivad laudade ümber ja otsivad toitu.

Järve ääres

Meie kallis Simone ning prantslane ja sakslane

Kristjan

Itaalane Grete ja Prantslane Ben- paarike

UNO mängimine

Täna sõbrapäeval käisin kohaliku, saksa ja hiina tüdrukuga kinost "Viiskümend halli varjundit" vaatamas. Kuna alles eile oli esilinastus, siis oli ka täna saal täis. Päris hästi oli film tehtud ja oodata on ka 2 ja 3 osa. Hiina tüdruku käest küsisime lõpus, et kas meeldis... ta ütles, et ei meeldinud, sest ta ei saanud aru midagi. Hahaha.. No karta on, et siin hiina keelseid subtiitreid ei ole kinos filmidel aga ju ta tahtis seltskonna mõttes ikka kaasa tulla :) Kristjan tõi sõbrapäeva puhul pagaripoest meile erinevaid kreemikoogikesi (ma loodan, et need olid ilma pärmita). Ma küll üritan magusat vältida aga mis te arvates kas suutsin vastu panna? Homme teen meile õhtusöögiks ahjukartuleid ja kotlette, täna oli kõht liiga täis koogikestest.

Kinos: Hiina tüdruk Beryl, kohalik tüdruk Ishra (kolis perega 14a tagasi Fijilt Austraaliasse), Eestlane ja Saksa tüdruk Kristina

Ma ei teagi mis veel kirjutada.. varsti kindlasti on infot minu passi kohta (mille kehtivus lõppeb Märtsis) aga üleeile juba jõudis Sydnysse minu uus pass. Tahaks kiita Eesti Politsei- ja Migratsiooniametit- saatsin jaanuari keskel avalduse neile Eestisse lennupostiga ja juba uus pass kohal. Omaasi trikk on selle kätte saamine, sest selle saab kätte ainult migratsiooniametist allkirja vastu. Sydney on aga minust üle 600 km kaugusel. Eks ma nuputan midagi.
Lisaks tuleb varsti ehk infot minu kojutuleku kohta rohkem.. 4 kuud ja mõned nädalad veel- kas pole super? Ahjaa, ma sain ju Moreesse cottonisse tööle ikka. See uudis tegi mind ikka väga õnnelikuks kui teada sain! Ma nagu ei osanud öelda miks ma poleks pidanud MITTE saama aga ikkagi mul oli suur hirm, et äkki ei saa... Lahkume Griffitist märtsi viimasel nädala ja aprilli teisel nädala hakkab töö. Lubatakse 8-10 nädalat tööd, mis peaks täpselt minu viisalõpuni umbes tulema. Niikaua olen siin ikka tomatifarmis.. vaevalt enam kuskile nii lühikeseks ajaks muud tööd leiab.

Meie majaomanikul Rosannal on koer ka ju. Ma ei tea kas olen seda maininud. Loomulikult on mul koerast ka kahju.. sest te teate ju mis temperatuurid siin on. Ja vaadakse mis tõugu see koer on. Ta pole küll ketis aga tal on aiaga piiratud suht väike ala... ta on koguaeg üksi, keegi temaga ei suhtle, mängi.. Rosanna on küll väga tore ja ma saan aru, et kui tema lapsed väiksed olid siis sai see koer võetud aga nüüd on natuke nukker olukord :(
Kui ma aias pikutasin natuke siis ta tuli kohe minu juurde. Hakkasin teda sügama ja ta oli niiiiii õnnelik. Tuli mu jalgade peale pikali, et teda edasi sügaks kaela juurest. Kui sügamise lõpetasin siis pani oma käpa mulle käe peale, et edasi teeks. Ja nii mitu korda. Niiii armas !!!

Selleks korraks siis kõik jälle :) ma ei jõua ära öelda ja mõelda, et VARSTI näeme kallikesed!