Pinged ja viljatöö karjäär saigi läbi

Tervitused sooooojast Asutraalia suvest!

Esiteks suur, suur aitäh lähedastele toetuse eest. Olen küll kaugel, kuid tean ja loodan, et oma pere ja mõned lähedased on alati mõtetes minuga. Mul pole siin ühtegi sõbrannat kellega oma muresi ja rõõme jagada. Tunnen, et olengi suhteliselt kinniseks sellesmõttes muutunud. Lisaks olen juba 2 kuud oma toitumisega jamanud. Õnneks on see tulemusi toonud ja helgemad päevad on loodetavasti ees. Tihti mõtlen koju tulekule aga siis jälle mõtlen, et ei tohi alla anda! Iseenesest mulle siin meeldib ja proovin võtta seda siin lihtsalt kui seiklust ja enda arenemist.

See, et viljatöö nii ruttu läbi sai, oli meilegi üllatus. Intervjuul olles arvati, et tuleb hea hooaeg ja 8 nädalat ikka tööd. Kui tööle hakkasime, siis mainiti juba, et ehk 6 nädalat. Aga tuli hoopis kokku täpselt 3 nädalat. Noh, selline see bäkkeri elu ja hooaja töödega siin Austraalias on, saime vähemalt 3 nädala palga ja kontol oli üle pika aja näha peale väljaminekute ka muud tegevusi.

Töö muidu oli meile juba seal vahepeal normaalsemaks muutunud. Kui alguses tegelesime odraviljaga mis pani naha hullult sügelema, siis üsnapea saime nisuvilja juurde, mis oli tunduvalt parem. Mina võtsin ikka rekkajuhte vastu ja minu päeva peamine mõttetegevus käis nii: edasi-edasi-edasi-edasi- STOP. (kui juhatan rekkasi vilja mahalaadimis punkti peale) ning siis: üles-üles-üles-STOP-üles-üles-STOP-üles (kui näitasin rekkajuhile kui palju oma kasti kallutada). Võin öelda, et oli väga toredad rekkajuhte, kes tegutsesid täpselt minu juhiste järgi ja koostöö sujus väga hästi. Lisaks sai paljudega juttu rääkida, aeg läks veel kiiremini. Aga oli ka selliseid tegelasi, kes absoluutselt mind kuulata ei tahtnud (nagu mind ei olekski seal seisnud??!!) ja tegutsesid enda järgi. Vilja tuli nii palju rekkast välja ja kõik uputas. See tähendab muidugi omajagu koristamist ja ka raiskuminekut. Siis oli loomulikult minu päevases mõtteviisis juures mõned roppsõnad ja lisaks sain omaette ka pead vangutada. Aga maailm ongi ju kirju? :)

Odravili ja "mõned" putukad :D

Puhkehetk varjus

Kuna aga viimased 2 tööpäeva toodi vähem vilja sisse, pandi meid hoopis neid alus- ja kattekilesi pressima. Pidime need kiled ühte masinasse sisse lükkama ja siis masin pressib lõpuks need kuubikuks. Nüüd tunnen, et pean oma sõnad tagasi võtma. Kui arvasin, et odraviljas oli kõige hullem töö, siis oli hoopis see kilede värk hullem. Esiteks on need kiled väga suured ja rasked-  minu jaoks oli see füüsiliselt väga ränk. Teiseks olid need kiled seisnud põllu ääres juba vist vähemalt aasta ning olid väga puntras ja pidime neid lahti arutama, et lõigata väiksemateks tükkideks ja siis alles sisse masinasse lükata. Kilesi lahti arutades oli tavaline, et seal vahel leidus viljahunnikuid mis oli mädanema läinud ja mitu korda tahtsime mõlemad haisu pärast oksendama minna. Muide, ka praegu sellele mõeldes tundsin korra seda haisu enda ninas. Hahahaaa!! Lisaks jalutasid muidugi kile vahel ringi peopesa suurused ämblikud ja muud põnevad tegelased. Leidsin ka ühe surnud mao. Kristjan aga arvas, et see ei vääri pildistamist, mu enda telefon oli söögiruumis. Kuna temperatuur viskas juba 40 kraadi, siis tegime 15-20 min tööd ja puhkasime ja niimoodi terve päev. Autosse istusin ka peale tööpäeva raske südamega, sest riided olid nii porised :D
Ning lõpuks saabuski kauaoodatud pühapäev (topelttasu!!), kui hakati töölisi järjest koondama. Loomulikult jäetakse kohalikud viimasteks, sest nemad käivad ikkagi siin iga aasta ja on vajalik tööjõud.

Lisan mõned pildid ka motellitoast:





Nüüd siis üritame ruttu mingi uue töö leida. Arvatavasti läheme Griffithisse tagasi, sest siin on elamine kallis ja see väike koht ka. Pole mõtet siin passida.
Aga üldiselt on meie omavaheline suhtlemine ka pingelisemaks muutunud. Või kujutan mina ette? või ongi lihtsalt selline aeg? Kristjanil ju saab viisa vähem kui 3 nädala pärast läbi ja ta pole otsustanud mis saab edasi. Ta sai ühte veinikasse tööle aga see algab jaanuarist. Sinna paluti viisapaber kaasa võtta. Ning kui nad peaks kontrollima viisa kehtivust ja selgub, et tähtaeg läbi... siis natuke jamasti. Mulle tundub igatahes, et mina muretsen sellepärast rohkem aga usun, et ta sisimas ikka ise muretseb ka ja ehk ta lihtsalt ei näita seda välja.
Mingeid suuri probleeme meil otseselt ei ole aga just mingid ajuvabad asjad on jamasi tekitanud. Kui need ajuvabad asjad välja jätta, siis on päris tore koos olnud ja naerda on kõvasti saanud.

5 kg Nussat kellegile?

Kallid teile!