Kristina palus mul kirjutada kokkuvõtlik postitus enda Austraalia elust... pean tunnistama, et selle postituse kirjutamine on minu jaoks vist kõige raskem üldse. Kuigi 2 aastat on minu elust võibolla lühike aeg, siis tegelikult on see 2 aastat siiski minu jaoks olnud eriline aeg - nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Kaks aastat olla ilma oma pereta, parima sõbrannata, heade sõpradeta, oma koduta, oma Tuksi ja Simbata, oma armsa ja nii tuttava Tartuta.. see on ikka omaette katsumus. Aga samas nii hea on teadmine, et kui ma koju jõuan, siis kõik need inimesed, loomad ja kohad on endiselt olemas ning nüüd hindan ma neid veel rohkem!
Vabandan ette ära, et selle postituse lõigud tulevad ehk segases järjekorras aga ma lihtsalt kirjutan mis mõtted pähe tulevad.
- Kõige algus ehk kuidas ma küll siia sattusin??
Kui keegi oleks mulle 3 aastat tagasi öelnud, et ma satun Austraaliasse, ei oleks ma seda eales uskunud! AUSTRAALIA! See tundus minu jaoks mingi kauge koht, mille kohta ma isegi ei teadnud mitte midagi. Teadmised piirdusid vist ainult sellega mida pakkus Kodus ja Võõrsil. Lisaks teadsin, et siin toimusid olümpiamängud (Sydney EI ole Austraalia pealinn). Peale selle kujutasin ette, et Austraalia on ainult üks suur kõrberiik. Jah, Kristina oli enne mind Austraalias aga millegipärast ei olnud mulle see teadmine vist reaalselt kohale jõudnud. Ma ei kujutanud ette, et Austraalia on "heaoluriik" kus saab raha teenida jne. Praegu hakkan mõtlema, et ma olin vist eriliselt väikse silmaringiga :) No ja siis tuli ei kuskilt välja Marko. Inimene keda ma kohtasin ükskord Tartu klubis Maasikas ja vahetasime kontaktid. Ta kutsus mind 2 korda välja aga ma ei julgenud minna. Mingi aeg hakkasime netis jälle suhtlema ja siis tuli välja, et tema on Austraalias. Kutsus mind ka!!! Mismõttes sa kutsud mind Austraalia? Aga noh, kuna eestis oli mul nii nagu oli (väike palk ja ennasttappev suhe) siis tekkis minus mingi uudishimu ja hakkasingi asja uurima. Mäletan, et töö juures salvestasin arvutisse ära kümneid eestlaste blogisi Austraalia kohta, et kindlasti loen need kõik läbi! Tegelikult palju ei lugenudki. Eks reaalselt kujuneb ikka sellest igaühel oma seiklus! A seda mäletan ka, et kui emale sellest rääkisin siis talle alguses see mõte ei meeldinud. Aga ka tema hakkas teiste blogisi uurima ja kui maal uuesti käisin, siis ta juba hoopis hakkas rääkima, et mis kaasa vaja kindlasti võtta jne! Mul on nii helgelt meeles, et ema luges ühe paari blogi ja neiul olid peaaegu alati valged lühiksed püksid jalas piltidel. No ja muidugi ütles ema siis, et ka mina pean valged lühikesed püksid kaasa võtma - ju siis need seal vajalikud! Hahaha.. Aga võtsingi ja kandsin ka! :) Lisaks oli mul tänu armsale emale kaasa pakitud muljetavaldav rohukotikene. Rohukoti kohta võin kokkuvõtlikult öelda, et pooled asjad kulusid ära, pooled jäid alles. Kes oleks teadnud, et Austraalias on ka apteegid kust kõik vajaliks osta saab :D Aga no tegelikult on mugav küll jah kui omal kõik olemas.
Ohjah, jutt venib juba nii laiali aga mis teha :) Ühesõnaga umbes 3 kuud hiljem ma olingi austraalias- maandusin 14.06.2013 Brisbane lennujaama. Muide, ka väljasõit Austraaliast oli Brisbane lennujaamast 13.06.2015 - üks päev enne viisa lõppu. Sellega seoses tulebki meelde uus mõte- olgu, ma olen piisavalt segane, et tulla Austraalia. Aga kes oleks nüüd uskunud, et ma siin 2 aastat? Ma ise umbes eeldasin, et äkki 5-6 kuud siis on piisavalt! Kindlasti panustasid mõned, et ma pean paar nädalat vastu.. aga näete- 2 aastat! Aga siinkohal peab nentima fakti, et kindlasti pidasin ma siin nii kaua vastu, sest ma polnud kunagi üksi. Oli ikka kordi kui ma mõtlesin, et aitab, ma lahkun, aga siis elu läks jälle niimoodi, et asjaolud muutusid, tutvusin kellegagi jne. Ma nüüd ei tea kas see on positiivne või negatiivne, et ma päris ÜKSI ei reisinud siin ringi aga läks nii nagu on. Ma ise küll selle üle kurtma ei hakka, võibolla kõik juhtus mingi põhjusega.
- Uued tuttavad/sõbrad ning vanad tuttavad/sõbrad
See on vist kõigile teada, et ringi reisides kohtab ikka uusi inimesi kellega tuttavaks saada. Saan neid inimesi jaotada enda jaoks erinevatesse gruppidesse- inimesed kellega sain tuttavaks aga vaevalt enam kunagi suhtlen (näiteks suvalised kolleegid, baarituttavad), inimesed kellega sain tuttavaks ja vaevalt enam kunagi suhtlen AGA jätsid siiski mingi märgi maha minu jaoks (näiteks Terry, Sam, Sarah), inimesed kellega sain tuttavaks, ning kellega loodan väga ka edaspidises elus suhelda (tomatifarmist sakslane Kristina, India tüdruk Ishra). Võin uhkusega öelda, et usun, et sain ka paar head sõpra juurde, kellega KINDLASTI plaanin edaspidi suhelda.
Ja mis puutub vanu tuttavaid ning sõpru, siis eks elu teeb omad korrektuurid ise. Ma tean, et mind ootavad inimesed, kellega uuesti kokku saades on kõik nagu endine- tunnen nendega ennast hästi jne. Ma isegi ei pidanud olema nendega Austraalias olles pidevas suhtluses aga ma teadsin, et nad elavad mulle kaasa ja ootavad koju. Kahjuks leidub ka inimesi kes valmistasid mulle pettumuse. Aga ma ei pane kellegile midagi pahaks. Meil kõigil on oma tegemised, oma missioon siin elus.
- Rõõm, õnnetunne, kurbus ja pisarad
Kui rääkida emotisioonidest üldiselt, siis ei ole vahet kus sa asud- sul tuleb ikka nii häid kui halbu aegu ette. Ma olen üldiselt üldse selline emotsionaalne inimene. Lasen valed inimesed enda hinge ja siis nad põhjustavad mulle seal valu. Kõik te vist teate minu lugulaulu Tõnisega. Poolteist aastat tagasi ma poleks arvanud, et tuleb see päev kui ma suudan öelda, et mul on SIIRALT hea meel, et teda enam mu elus ei ole ja ma olen temast üle saanud. Ma ei hakka kedagi süüdistama vms, kõik läks nii nagu pidi. Praegu võin öelda, et sain hea õppetunni ja mis kõige tähtsam- see pani aluse minu eneseväärtustamisele. Ütlen siin, et pani aluses, sest ma ei ole veel sellel teel lõpuni jõudnud. Ma siiski olen veel poolel teel, aga vähemalt on alus olemas! Kindlasti oli minu jaoks Austraalia kõige raskem aeg 2013 aasta sügis, kui sain teada oma kullakalli pisiõe haigusest. Mäletan seda hetke siiamaani. Mäletan neid tundeid mis tundsin. Tean, et mu ema on mul alati soovitanud tugev olla selle koha peal, et siis on neil ka kergem. Olengi seda üritanud. Kuid ei saa salata, et ei möödu päevagi kui seoses mingi mõttega kõik need tunded uuesti esile löövad ja panevad valusalt neelatama. Kindlasti leidub inimesi kes leiavad, et ma olen ehk halb õde, et kohe koju ei läinud (vahepeal olen ise üks nendest inimestest) aga leian, et see on minu pere ja minu ühine otsus mis ei puuduta teisi.
Kui ma üritan praegu ühele positiivsele hetkele mõelda, siis mul tuleb meelde kui käisime Kristjaniga DreamWorldi lõbustuspargis, ning mul õnnestus seal kaolat hoida ning see hetk jäädvustada. See võib tunduda tühise asjana aga ma olin sellest nii palju unistanud ja minu jaoks oli see nii emotsinaalne hetk. Kõige paremad hetked ongi vist peitunud pisiasjades. Ma näiteks absoluutselt armastan austraalia päikesetõuse- ja loojanguid. Taevas on siis nii maagiline!
- Käib töö ja vile koos
Ma ei mäleta täpselt kuna, aga mingi aeg võtsin ma endale siin eesmärgiks raha koguda. Üheks põhjuseks on see, et unistan, et mul kunagi oleks Tartus üks armas korter ja teine põhjus oli ka hirm tuleviku ees. Ma ei oska absoluutselt öelda, kas mul saab kunagi oma korter olema jne aga võin öelda, et vähemalt olen suutnud ikka midagi koguda. Eks elu näitab kuidas selle rahaga täpsemalt läheb. Tegelikult tahan selle lõigu all rääkida sellest, et ma tunnen ja olen aru saanud, et ma olen kohati ehk liiga materjaalne inimene. Eks kindlasti on sellel omad plussid aga kindlasti ka omad miinused. See hindade jälgimine, raha kokkuhoidmine, teatud meelelahutustest loobumine ei mõju vist tegelikult hästi sulle kui inimesele, See muudab sind. Ja ma ei ole tahtnud selliseks muutuda. Ma ei tea.. seda mõtet on raske kirjeldada. Näiteks olin ma suhtelislt stressis kui olid perioodid kui mul ei olnud tööd. Võibolla oleks normaalne inimene seda nautinud ja sel perioodil rohkem reisinud, seltsielu elanud jne aga minul tekkis ohe hirm ja läksin säästureziimile. Ma ei saa muidugi öelda, et ma üldse ei reisinud ja midagi ei näinud.. näiteks üks parimaid kogemusi oli Gold Coastil ja Airlie Beachil käik. Kõik see oli suhteliselt kulukas aga see oli seda väärt! Siin kohal peaksin tänama Kristjanit, kes on mind raha mõttes natuke maa peale toonud ja selgitanud, et raha tuleb ja läheb.
Lisaks seoses tööga on hea tõdeda, et sain kokkupuutuda töödega milles polnud mul absoluutselt õrna aimugi. No põhiline oli ikka see cottoni töö. See, et sa oled asja sees ja näed kuidas kõik see protsess toimib, on tegelikult päris huvitav.Minu arvates on Austraalased on õnnega koos, et neil on päris palju erinevaid ja hästi makstuid töid siin riigis, kuigi tundub, et nende jaoks on see ikkagi selline "must töö" , mida paljud teha ei taha. Jumal tänatud, et on eestlased, kes tahavad ise ära teha selle töö :) :) Ma igatahes ootan väga, et saaksin teile eestis seletada ikka täpsemalt kuida näiteks see cottoni ja vilja töö siin välja näeb. Isegi siis räägin kui teid ei huvita. VOT! :)))
- Eneseleidmine
Ma juba vist natuke puudutasin seda teemat aga kindlasti jääb mul austraalia aeg meelde oma nn terviseprobleemide tõttu. Appi, see teema on liiga hull isegi, et hakata siin rääkima aga enamus vist juba teavad ka. Nimelt läks mul Austraalias olles näonahk eriti hulluks..Kuna ma olen mäluhaige siis ma ei mäleta täpselt kuna see juhtus, kas juba eestis jne aga Austraalia aeg oli vist kõige hullem. Esimene aasta ma ei teinud sellega seoses midagi, elasin sellist elustiili mis sisaldas palju rämpstoitu ja igasuguseid alkoholijooke. Ma ei mõelnud, et nahk ja toitumine on seotud. Kuid mingi aeg hakkasin asja süvenema (ja oi kuidas ma veel süvenesin) ning lõpuks külastasin Gold Coastil arsti, kes seletas lahti, et pillid, teismeeas võetud roaccutane tabletid, ja minu toitumine on mingi organismile nii mõjunud. Lisaks tegime toidutaluvustesti, mis näitas, et peaksin loobuma piima- nisujahu ja suhkrutoodetest. NING LISAKS näitasid testid, et mul on pärmseene vohamine. No selge. Veel midagi?? Läks kõvaks dieeditamiseks lahti ja vot sellest hetkest ma muutusin! Muutus minu elustiil ja ma hakkasin suhteliselt erakuks isegi. See oli/on minu jaoks päris raske periood. Aga see on minu elu ja minu otsused. Ma ei taha võtta enam pille, et olla ilusa nahaga! Ma tahan, et mu nahk oleks loomulikult ilus! Ma tahan enda maksa puhtaks saada ja hormoonid tasakaalu saada! Ma tean, et see on võimalik ja ma ei anna alla. Kuid jah, siin kohal tahan tänada kõiki kes on siiski suutnud minuga sel perioodil kõrval olla. Näiteks Kristjan.. ta on mind päris palju toetanud. Kuigi ma ise mõtlen küll, et kui mul minusugune erinõudmisega inimene kõrval oleks, siis ma oleks ehk ammu suhtlemise lõpetanud.. Ma tean, et võibolla teiste jaoks on minu nahk asi mille pärast ei ole vaja põdeda aga veelkord- see on minu nahk! Ma ise tean kuidas ma tunnen ennast.. ma tahan ennast oma nahas hästi tunda! Jah, kindlasti aitaks sellele protsessile kaasa enesearmastus. Aga see on ka nagu suletud nõiaring. On häid ja parimad päevi.
Oh jah, jälle läheb teemast vist kõrvale.
Ma proovin nüüd kokkuvõtlikult siis rääkida. Ehk siis ma tahan öelda, et ma ei kahetse, et ma Austraalia tulin! Kohe üldse ei kahetse. Kindlasti on mul nüüd laiem silmaring ning vahest mõtlen, et miks mitte veel reisida veel ringi. (ja siis hakkan kohe mõtlema, et noo aga vanus ju ka juba selline, et võiks mõelda paikseks jäämisele). Niiet, ei tea mis saab. Seda, et ma Austraaliasse enam satun, ma väga ei usu. Saaksin küll tulla turisti või õpilaseviisaga aga need mõlemad variandid on päris kallid. Kuigi siin oleks nii palju veel avastada! Ma ju põhimõtteliselt seiklesin ainult ühes osariigis aga siin on neid kokku ju 7 ! On nii mõnedki kohad mida oleks soovinud külastada.
Hahah, see kokkuvõtlik lõik tuli nüüd eriti lühike aga mis seal ikka. Võibolla hiljem tuleb midagi mõtesse ja täiendan seda postitust.
Aitäh kõigile kes mulle toeks olid!
Nii eestis kui ka siin kohapeal! Ilma teieta poleks ma suutnud seda läbi teha :)
Uute seiklusteni (Bali juuu !!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar